teisipäev, juuni 26, 2007

Ise küsin, ise vastan

Vastuse oma eelmisele küsimusele Venetsueela kohta leidsin tänasest meediast.

Postimees, 25.juuni: http://www.postimees.ee/250607/esileht/valisuudised/268560.php
"Chavez käskis Venezuela sõduritel sõjaks valmis olla"

Seal on sotsialistlik valitsus, kes kavatseb imperialismi vastu astuda sõjaga ja on äsja ostnud hunniku sõjatehnikat Venemaalt.
Selle eelmise sissekande panin üles selleks, et on meiegi kodumaal aegu, kus loodame, et keegi valgustaks meie asja ka laias maailmas.
Nii ka see blogipidaja Venetsueelast kirjutas, et kes veel enam nende praegust olukorda paremini mõistaks kui mitte Eesti. Ta võtaks meelsasti kontakti mõne inimesega poliitika teemadel. No mina see inimene olla ei saa. Äkki leidub keegi, keda huvitaksid poliitilised kontaktid Venetsueelaga?

Ta teab Eestit!
Aga mida teame meie Venetsueelast?

Sildid: , , ,

laupäev, juuni 23, 2007

Venetsueela. Venezuela's hope
http://theletterisback.blogspot.com/

Hispaania keelt ma ei mõista, aga piltidest saan aru.
Minu teadmised poliitikast on nullilähedased.
Kas keegi oskab paari sõnaga öelda, mis seal Venetsueelas toimub?



Pildil: 1.juuni, k.03.19 - Tallinnas koidab päev

Sildid: , ,

reede, juuni 22, 2007

Tavainimene, nuta,
sest augustikuust pead sa öise joomise lõpetama!

EPL-s väidab alkoholitootja Cardo Remmel, et "“See on üsna äraarvamatu ja eks elu edaspidi näitab. Pigem on tegu lihtsalt tavainimese kiusamisega, kes peab nüüd üsna arusaamatul põhjusel hakkama oma harjumusi muutma,” ...
Lisaks on meedias sõnavõtte ka alkoholi tarbijate endi poolt ja nende poolt, kes alkoholi laastavat mõju ühiskonnas enim näevad.

Remmelil on tegelikult õigus - tavainimene on suur alkoholisõber.
Seda elustiili õpetatakse peredes ja ka väljaspool kodu juba väikelastele.

Olin 20-aastane, kui tööl, sünnipäevalauas, tegi minu otsene ülemus seltskonnale ettepaneku, et mind kinni hoitaks ja vägisi alkohol suhu valataks. Kõik naersid ja mind päästis vaid see, et üks pisut suurem ülemus ütles, et nii ei sobi.
Ülikoolis väitsid mu kursusekaaslased, et ilma alkoholita pole lõbu õige lõbu.
Hiljem aga nägin, et nn. tavainimene ei tulegi ilma alkoholita toime. Sa pead olema pidevalt "laksu all", et elu üldse elamisväärne võiks olla.
Alkoholi tarbimine on saanud lausa prestiiži küsimuseks, kaine inimene tundub "tavainimeste" seas kiiksuga erandina.

Õigus on neil, kes ütlevad, et alkoholi keelamisest üksi pole kasu. Oluline on ühiskonna tauniv suhtumine praegu legaalsesse narkootikumi - alkoholi.
Valesti arvavad aga need, kes oletavad, et alkoholi müügi keeluga ostetakse kokku rohkem alkoholi ja probleem muutub veel hullemaks. Julgen väita, et suures koguses alkoholi kokku ostma hakkavad need, kes tarbivad seda niigi üle keskmise. Hüsteeria oma ootamatult tühja baarikapi pärast on haaranud neid, kel on kombeks oma baarikapp regulaarselt tühjaks juua.

Alkohol on meelemürk, mis on mõeldud meie meelte hägustamiseks ja tulla siin hirmutama toidukaupluste sulgemisega on puhas labane santaaž.
Miks näiteks ei võiks alkoholi kui kemikaali müüa rauakauplustes?
Tehnilist piiritust ju müüakse seal!

Sildid: , , ,

esmaspäev, juuni 18, 2007

Avaliku elu tegelane ja tema eraelu



See küsimus on olnud päevakorral alates demokraatia mõiste tekkimisest ühiskonnas.
Varem, ainuvõimu ja totalitaarühiskonna tingimustes ei tohtinud sa isegi mõelda, et ülik peab käituma nagu tavainimene, et talle kehtivad samad moraali-, etiika- ja ideoloogianormid, et ta peab oma käitumise ja kuritegude eest vastutama.
Eks see reegel kehtib suures osas tänapäevalgi:" Mis Jupiterile lubatud, pole härjale lubatud."

See on võim, mis lubab teatud osal inimestest käituda vastupidiselt ühiskonnas valitsevatele õigus- ja õiglusnormidele.
Teine kõikelubav vahend on raha.
Kui aga need kaks võimalust koos eksisteerivad, siis tekibki olukord, kus seadused tehakse teadlikult vaid lihtrahva, pööbli jaoks ja kus iga seadust saab tõlgendada subjektiivselt, vastavalt tugevama huvidele.

Kes on siis see avaliku elu tegelane, kellelt me ootame kõrgemat moorali, kõrgemat eetikat, isegi esteetikat? Ja miks me neilt ootame, aga iseendile eksimusi lubame?
Ajakirjanik? Arst? Jurist? Linnapea? Minister? Poliitik? Politseinik? Õpetaja?
Või bussijuht, müüja, näitleja (ka muusik)?
Millised on need omadused või nõuded, mida enda esindajale riigis esitame?

Kas nimetatud (ja nimetamata) elukutsete esindajad peaksid:
olema kristalselt ausad nii eraelus kui teenistuses
olema karsklased, mõõdukad alkoholitarbijad
olema hea füüsilise ja vaimse(!) tervisega
olema laitmatus abielus ja soovitavalt 3+ lapsega peres
olema isloomult tasakaalukad ja mõistvad suhtlejad
olema veendnud materialistid ja usuvastased või on vabadus olla ka veendunud usklik

Või tohib avaliku elu esindaja oma eraelus olla:
manipulaator
kasuahne
joodik ja roolijoodik
füüsiliselt kidur ja vaimselt ebastabiilne(F0,...)
liiderlik
mitmekordselt abielus või hoopis abielulepinguta
suhtluses inimestega autoritaarne ja agressiivne
füüsiliselt vägivaldne

Igapäevaelus toimib tegelikult viimane, kõikelubatavuse variant.
Olen ma piiratud silmaringiga ja kitsarinnaline, et mulle see ei meeldi?
Ilmselt siis olen, aga ma jään oma arvamuse juurde: ma tahan, et seadused oleksid objektiivselt tõlgendatavad ja et kõik oleksid seaduste ees võrdsed. Ja seda eeldaksin, et inimene, kes on võtnud endale vastustuse riigi ja rahva asja ajada, peab olema keskmisest inimesest laitmatum eraelus.

Foto: Priit

Sildid: , , , , ,

pühapäev, juuni 17, 2007

Tulekahju meie kodu keldris algas täna pisut peale kella 19-t.

Põhjus pole veel teada, arvatavalt seal maganud purjus mehe süül. :-(
Maha olevat murtud kõik keldrilukud.
Elanikke veel keldrisse oma bokse üle vaatama ei lubata.


Lisa.
Eile õhtul olid maja ees politseinikud kuni ööhämaruse saabumiseni.
Hommikul võtsin taskulambi ja läksin keldrit üle vaatama. Nii minu kui enamiku teiste keldribokside lukud olid lõhutud ja keldritesse sisse murtud. Et ma keldris varaste tõttu juba ammu peale kolu midagi ei hoia, siis ei oska öelda, millal sissemurdmine on toimunud ja kas mõni kolu ära ka viidud.

Sildid: , , ,

neljapäev, juuni 14, 2007

1952-1955

Pühavaimu tänaval, mille nimi vene valitsuse ajal muudeti vahepeal Säde (Iskra!) tänavaks, oli kool nimetusega Tallinna 13. Mittetäielik algkool (4-klassiline kool). Mis selles majas enne sõda oli, seda ma ei tea.
1952. aastal, kui ma kooliteed alutasin, oli see veel tütarlaste kool. Poisslaste kool oli minu teada Kloostri tänaval.
I klassi aknad olid all vasakult esimesed, tillukese vetsuakna kõrval. Klassis olid pingid klappsahtlite ja tindipotiga, mis asus kahe pliiatsite süvendi vahel.
I klassis teisel poolaastal hakati meile õpetama vene keelt: PAUK, AIST jne.
Klassi tagaseinas oli raamatukapp lasteraamatutega. Tundide vaheajad kasutasin ma raamatute lugemiseks. Suurel vaheajal lugesin läbi paar raamatut, kolmandat õpetaja enam ei andnud, ütles, et pean puhkama.
II klassi aknad olid vaatega hoovi. Hoov oli ümbritsetud pommitusjärgseist varemeist. Nii tunni ajal kui vahetundidel jälgisime aknast, kuidas veoauto neid varemeid jämeda trossiga maha tõmbas. Soojade ilmadega saime vahetunni ajal hoovis mängida. Seda aega kasutasime ka varemetes kolamiseks.
III klassis kaotati ära tütarlaste ja poiste koolid ja meie klassist sai segaklass.
1955. aastal algkool selles majas suleti. Lapsed saadeti rajoonijärgsetesse koolidesse.
Sama aasta sügisest, uues koolis tuli poole aasta pealt seadus, et poisid ja tüdrukud peavad olema pinginaabriteks ja vastavalt sellele seadusele meid siis ka "paaridesse" pandi. See seadus aga kehtis millegipärast lühikest aega.
Praegu tegutseb selles Pühavaimu tänava koolihoones EELK Usuteaduse Instituut.
2006. aastal ehitati koolihoovi varemete asemel mingi maja, mille stiil ei vasta küll vanalinna arhitektuurile, kuid päris vastuvõetamatu ka ei tundu olevat. Seda on näha Saia kangi all oleva välikohviku lõpus müüri tagant ja Apteegi tänava poolt (pildil küll veel ehituskonteineritest varjatuna).

Fotod: Ingrid



Sildid: , , ,

kolmapäev, juuni 13, 2007

Habras ilu. Fragile beauty

Käokann
Lychnis flos-cuculi

Sildid: ,

Tsiteerides Ramloffi

Kuna R. pole oma uut blogi veel avalikkusele blogitriisse üles riputanud, kasutan vaid tsitaate tema viimasest sissekandest.

"Teine aspekt, mis selle esimesega ka seotud, seisneb minu aristokratismiihaluses. See ei ole minu jaoks mitte võimuküsimus, vaid pigem igatsus maksimaalselt rafineeritud inimese järele. See on omamoodi esteetiline aristokratism, ..."

"Aristokratismiga on seotud ka minu iluideaal, teema millest ma pole siin vist kirjutanudki. Minu jaoks on ilu seotud eelkõige selliste sõnadega nagu haprus ja haavatavus."

"Mul kipub üldse armastuse ja kaastunde vahel olevat nii õhkõhuke vahesein, et need tunded kasvavad märkamatult teineteiseks üle. Üldse on minu iluideaal seotud rohkem haiglaslikkuse kui tervisega – siiani kõige ilusamate inimeste pilte olen näinud mingis I maalimasõja aegsete fotode albumis ning neil piltidel oli kujutatud raskelt tuberkoloosi põdevaid noormehi. See ilu, mis tekib teatud haigustega inimestesse, on lihtsalt kummaline. "

Ehkki need tsitaadid tunduvad autori üldisest konekstist väljakistuna, on neis just see, mis oma filigraanses läbimõelduses pakuvad ühe nauditava lugemiselamuse.
Tekst, milles pole agressiivsust, tekst, kus jõuline on ühendatud haprusega, karmus kaastunde ja hellusega.

Sildid: , , , ,

teisipäev, juuni 12, 2007

Eelnev küsimus päevakorrast maas

Kõik lahenes iseenesest, ilma minu tegutsemiseta ja ilma heatahtlike abistajateta!
RSS töötab.
:-)

Palun abi arvutiasjus! Please!

Tahtsin lisada oma blogile RSS feedi, kuid keerasin asja hoopis tuksi.
Kusagilt oli mul õnnestunud ära märkida "Add Live Bookmark" ja ainult seda ma oma RSS feedis nüüd vaid näengi. :-(
Samuti nägin kellegi blogis, et RSS feed näitab ära kõik postitused, minul olid enne näha aga vaid viimased.
Sellepärast paluksingi kellegi abi, kellel töö- ja perekoormuse ja suvepalavuse kõrvalt oleks jaksu ja pisutki tahtmist mind selles küsimuses paari sõnaga juhendada.


Pildil: Ümarlehine kellukas, Campanula rotundifolia

Sildid: , ,

esmaspäev, juuni 11, 2007

Kui valus on valu?



Valu on kahte liiki, on füüsiline valu ja hingeline valu.
Kui hakata võrdlema füüsilist valu, siis selgub, et inimesed reageerivad ühele ja samale valutegurile ääretult erinevalt. Näiteks ainult süstlanõela torke peale võib üks inimene minestada, teisele pole see aga üldse probleemiks, kolmas aga on nõus taluma põrgupiinu oma haiguse tõttu, kuid ei talu mõtet hambaarstist või operatsioonist.
Niisama erinevalt reageerivad inimesed ka hingelisele valule. Üks inimene suudab leinata vaid enda läbikukkmisi elus, teine valutab südant kogu maailma asjade pärast, kolmandal on hingevalu teda kogu elu saatev seisund.

Enamik inimesi on võimelised oma valust välja rabelema, sellest üle saama.
Osa inimesi aga murduvad või hääbuvad oma valus.
Õpi märkama ja hindama teise valu!

Sildid: , , ,

pühapäev, juuni 10, 2007

No öelge siis ometi, et nad on armsad!



Hei, kus oled? Ma kuulen sind küll, aga ei näe.
Võta teatavaks, et mul on nälg!














Kiiremini, kiiremini! Nälg võtab silmanägemise!













Mis sa narrid mind?!
Hull peast, ma kukun ju alla!

Sildid: , ,

















Avastasin Ameerika!



http://appalachianhistory.blogspot.com/

Selle blogi autor on kogunud oma isa mälestusi depressiooniaastate Ameerikast ja illustreerinud selle vahvate piltidega. Minu jaoks oli see äärmiselt huvitav lugemine.

Panen illustratsiooniks ühe 25 aasta taguse pildi meie laste mänguasjadest. Veel vanemad pildid ootavad skänneerimist.
P.S. Küll ma olen susserdanud ja vusserdanud ja lõputuid proove teinud, kuid hüperlinki teha ei oska. :-(

Sildid: , , , ,

reede, juuni 08, 2007

Tühi postkast

On inimesi, kellele kukub postkasti avades sülle hunnik korrespondentsi.
On aga postkaste, mille omanik visa järjekindlusega keerab võtit oma postakastiuksel, kuid eest leiab vaid tühjuse. Parimal juhul leiab sealt mõned värvilised reklaamid, ostmiskutsega loomulikult, ei enamat.
Mailiboks on ühel ummistunud sõprade ja äripartnerite kirjadest, teisel taas parimal juhul paksult spämmi. Asi seegi.
Millele ma nüüd siis mõtet juhin?
Aga sellele, et suur osa meie suhtlusest teiste inimestega on kandunud üle virtuaalmaailma ja tunnistagem ausalt, isegi virtuaalis kulub rohkem aega infole ja enesetäiendusele, miks ka mitte mängudele, mille tagajärjel soikuvad ka mitmed suhted virtuaalis.
Ja inimene avastab ühel päeval, et on jäänud üsna üksi oma hea tehnikaga ja lõpuks hakkabki "suhtlema" vaid tehnikaga: muusikavideod, filmid, arvutimängud, kirjandus.

Sildid: , , , ,

Blogide arhiiv

Blogide üks negatiivne omadus on see, et nii lugejal kui omanikul puudub ülevaade arhiivis olevatest materjalidest.
Või siiski, oskajamad on teinud oma sildipilve, mille järgi võid pisut aimu saada, millest ta kirjutanud on, aga ka see jääb kuidagi nadiks.
Olen hakanud sirvima mõne huvitava blogi arhiive ja avastanud nii mõnegi väga haarava teema või eriti hea foto. Olen isegi mõnda kohta kommentaari lisanud. Kui aga blogijal ei tule märget mailiboksi, siis mu mõtteke sinna arhiivisügavikku jääbki.
Aga eks see blogimine ole ka üks ajastu nägu nähtus - hoolega tehtud ja ilmaruumi avarustesse haihtuv, üks ere hetkemõte , mille jõud kahaneb ajas olematuks.


Lisaks.
Avastasin enda jaoks RSS-i. Teistel oli see ammu teada. Seega on blogide arhiiv siiski ka teataval määral nähtav.

Sildid:





Ühe saaga lõpp



Viimased suutäied on eriti isuäratavad, aga nende nimel tuleb end pesakasti turvaliste seinte vahelt välja upitada.
Ja siis ta läks, see esimene.

Head tuult sulle tiibadesse!

Läks ka järgmine ja veel järgmine.
Kuid pesakasti jäid peaaegu hüljatuna kaks kõige tillemat. Mis neist saab, seda ma ei tea. Kas on nii, et peres on kõik lapsed võrdselt armsad või jäetakse nõrgemad ilma hooleks?

Lisaks.
Kui esimesed linnupojad olid välja lennanud, tuli üks "beethoveni pikk paus" - pesakasti jäänud nõrgukesed magasid pea kaks tundi.
Praegu ilmusid nende ema-isa neid intensiivselt toitma.

P.S. Klikkige kindlasti pildid suureks, siis näete linnalinnu elu peenemaid nüansse! :-)

P.S.P.S.
Täna, 9. juuni hommikul ei olnud pesas ka neid viimaseid poegi
Vaikus.
Pesakasti põhjas oli üks tilluke äratallatud ja vakladele einelauaks saanud linnupojuke.
Seega oli mu tubli linnupaar andnud elu 6-le tillukesele linnupojale, kelledest ühele polnud sünd siiski eluks määratud.

Praegu keksivad ja tsäutsuvad linnupojad juba puudel ja maapinnal ja nende tegevusel hoiab pingsat mõrtsukapilku peal ilus noor isakass.

Kes keda?

Sildid: , , , , , ,

neljapäev, juuni 07, 2007

















Kadunud või kaotatud postitus?
Eelmine sissekanne läks kuhugi virtuaalavarustesse või eksisteerib vaid minu kõvakettal.
Eks räägime siis muust.



Ema lootus


Ramloff tõstis üles küsimuse: "Mind huvitaks, kuidas suhtuks seda postitust lugevad emad sellesse, kui mingit prohvet (oletagem siin, et on olemas 100% täppipanevad prohvetid) ennustaks tema lapsele, et ta jääb eluks ajaks üksi - kas ema tunneks kohutavat kurbust ja hakkaks meeleheitlikult last ühiskonna ja teistega sobitama, et seda üksijäämist vältida, või siis võtaks seda kui paratamatust ning valmistaks last vaikselt üksinduseks ette? Kas teie lähedase inimese üksijäämine tundub teile valusa ja traagilisena, ka siis kui te tema suhtumist üldse ei tea?"

Mina vastan vaid oma mätta otsast: olen oma lapsi armastanud ahviarmastusega ja püüdnud neid kaitsta kui lõvi. Paraku pole see alati korda läinud. Mured ja valud, lootused ja lootuste purunemine pole kahjuks minu kätes.
Kui mu laps peaks jääma üksi, võtaks ma seda traagilise paratamatusena.
Ma püüaksin olla tema kõrval, kuid tean, et üksildane hing ei talu sageli ka perekonna lähedust.


Kokkuvõtteks ütleksin: üksindus pole suhtumine, vaid olukord.
Inimene on ühiskondlik olend ja üksindus pole loomulik seisund.
Vast vaid kloostrisse sulguvad inimesed, kes tõesti ise üksindust otsivad. Kas nad sellest aga rahuldust tunnevad? Võibolla teatud aja küll.

Sildid: , , , ,














Liigiline järjepidevus



Viimaste päevade sissekannetes, nii blogides kui meedias, on kerkinud üles küsimusi inimeste soorollist ja üldse oma rollist ühiskonnas.
Et kes kellega ja kes millega ja kas üksi või mitmekesi.

Alustuseks ütleksin, et ükski sugupõlv ei jää kestma kui loobutakse oma kaasasündinud soorollist.
Mistahes põhjendused ja õigustused asja olemust ei muuda.
Et püsida oma soorollis, on iga elusolend sündinud vastava geneetilise valemiga. Ja see valem toimib nii võimsalt, et ka suured, laastavad sõjad ja epideemiad pole suutnud kahandada inimkonna iivet maailma ulatuses.
Ja ometi on olukordi, kus inimene väljub oma soorollist ilma igasuguse nähtava põhjuseta.
Kellele nähtamatu?
Kõrvaltvaatajale.
Põhjus oma soorolli hülgamises on tegelikult olemas. Kas põhjus on füüsiline või psüühiline, pole oluline. Oma hälbe tõttu pole isend võimeline täitma seda rolli, mida tema liigiline kuuluvus eeldaks.
Me oleme nõus, kes vähem, kes rohkem, et inimõigustest ülim on õigus elule.
Ja sellest tulenevalt peame ka käituma.
Inimese kaasasündinud eripära ei pea talle nina alla hõõruma. Ei saa aga ka silitada tema "kandilist pead" ja öelda:" Ei ole su pea kandiline, ei ole".

Kuid minu arvates on äärmiselt taunitav see, kui oma hälvet hakatakse räigelt peale suruma normivariandina, sellest tehakse oma õpetus, sellega kiideldakse.
Toon näite.
Kaks füüsiliselt väidetavalt täiesti tervet noort ja tugevat abielus inimest kuulutavad, et laste sünnitamine ei kuulu nende programmi. Kui nad on tõesti füüsiliselt terved, siis on blokeering ilmselt psüühika tasandil.
Ja ongi geneetiline programm tuksis.
Või teine näide. Omasooiharus. Füüsiline võime omaenda lapsi sigitada on blokeerunud jällegi psüühilisel tasandil.
Ja jälle on geneetiline programm tuksis.
Või kolmas näide. Iseenda ihus on lõpuni kantud laps, keda kogu raseduse ajal on vihatud ja keda sünnihetkel isegi vaadata ei taheta, sest lapse isa on armsam ja last ei soovi.
Või neljas näide. Psüühilise hälbe tõttu end naisena tundev mees laseb ära lõigata oma noku ja munandid, implanteerida endale rinnad ja süstida hormoone...
Ja ongi geneetiline programm tuksis.

Hälbeid, s.o. kaasasündinud kõrvalekaldeid on ääretult palju.
On lausa ime, et kõiki geneetilisi hälbeid pole hakatud käsitlema normivariantidena neid propageerides.

Sildid: , , , ,

esmaspäev, juuni 04, 2007

Kiriku vabadus ja võimalused


"Põhiseaduse järgne lahutatus on aga tegelikult kiriku õnn, seda peamiselt kahes punktis – vabaduses ja võimaluses.

Lahutatus riigist on kiriku suur vabadus. Vabadus mitte kooskõlastada oma otsuseid, vabadus mitte olla mõne võimumehe hääletoru või riigi käepikendus, nähtus, mis paraku pole mõnes riigis tänapäevalgi võõras" (T.H. Ilves, Eesti Vabariigi president)

Olen nõus presidendi mõtteavaldusega.
Lugesin läbi ka kommentaarid vastavate artiklite juures, mis ei erinenud kunagistest Delfi usuartiklite juures olevaist.
Usk on mõiste, mida ei saa panna paika poliitikaga, ei demokraatliku vabaduse ega KGB-liku sunniaparaadiga.
Usu küsimus taandub lõpuks vaid ühele küsimusele: kas maailm on vaid materiaalne või sisaldub selles ka vaimsus.
Või veel täpsemalt - kas primaarne oli idee või mateeria.

Suurem osa inimkonnast usub, et õnn peitub lootuses ja et meie kahetsusväärselt lühike materiaalne elu on nagu prelüüd igavikulisele.
Kordi väiksem osa inimkonnast on lõiganud enda jaoks läbi kõik lootused:
"Oleme ainult meie. Ning me ise vastutame selle eest, et maailm oleks õiglane ja hea."
Ja kõik. Ja ongi kõik!
Ei mingit lootust! Vaid ränkraske vastutuse koorem mõnele või prassingutes elupõletamine teisele.

Sildid: , , ,

Ajakirjanikest


Nii nagu mõned kardavad ja põlgavad ja lõppkokkuvõttes isegi väldivad arste, nii hoidun mina ajakirjanikest.
Miks?
Ma ei teadnud varem midagi ajakirjanikest.
Lugesin ajalehti, kuulasin raadiot või vaatasin televiisorit ja ... uskusin kõike ja kõiki. Ma arvasin naiivselt, et ajakirjandik vahendab elu sealt, kuhu minu silm nägema ei ulatu.
Nüüd aga näen, et pea iga uudise taga on ajakirjaniku suhtumine või suhtumise kujundamine, sageli peaaegu et vägivaldne kujundamine. A la: "Mõtle nii nagu mina ütlen!"
Mõistan, et mingi suhtumine sündmustesse peabki ajakirjanikul olema, aga sageli kaasneb tõe avaldamise ja sellesse suhtumise väljendamisega asjaosaliste jalge alla trampimine, nende tunnetest ülesõitmine.


T.H Ilveselt (presidendilt) jäid kõlama mõned mõtted:

"Jaan Tõnisson on siin heaks eeskujuks. Tema mõistis seisusega kaasnevaid kohustusi: rääkida tõtt, vältida hüsteeriat, teenida avalikkust, mitte mõelda kasumile ega sensatsioonile."
"Siin lasubki seisuse kohustuse põhimõte: informeerida nii erapooletult kui võimalik, mis tegelikult toimus."
"Ja ärgu tulgu rääkima ajakirjandusest. Sellised, vaid kasumit noolivad trükised ei vääri seisuse
nimetust. Parimal juhul on nad vaba ajakirjanduse lumpenproletariaat."

Vilja Kiisler (ajakirjanik) teeb oma vastulauses ponnistusi asetada ajakirjanik kui oma ala kunstnik ühele pulgale ajakirjanikupabereid omava, kuid labasusteni laskuvate kõmuartiklite kirjutajatega. Ma ei oleks öelnud siin oma arvamust kui ma poleks lugenud Vilja artikleid, kus tegu pole mitte fakti, olukirjelduse või sügavalt filosoofilise mõtisklusega elu üle, vaid lihtsalt omaenese negatiivsete tunnete genereerimine delfi keskmise kommentaatori tasemel.

Viljakesele ütleksin , et nii nagu on suurepäraseid arste ja nende kõrval arste- sharlatane (s.h. igat sorti imearstid ja sensitiivid), nii on ka suurepäraste, mõtlevate ajakirjanike kõrval varesejalgu kokku kritseldavaid hõlptulu otsijaid "kah-ajakirjanikke". Ja nende nn. verejanuliste ajakirjanike hambusse sattumine on nii mõnelegi inimesele hukatuslikuks saanud.




Sildid: , ,

reede, juuni 01, 2007

Sööti jäänud lillepeenar



Raske liigeshaigus on kangutanud kõveraks tulivalusad liigesed inimesel, kelle kirg oli loodus ja kelle elu ainsaks põllumaaks olid üürimaja kaks peenart ja tubane potipõllundus. Need kaks peenart olid tema jaoks kui aianduskooli katsepeenrad, kus ta üritas kasvatada maeitea mitut eri liiki taimi.
Sellel aastal aga vaatab ta vaid hinge valutades läbi akna, kuidas püsililli ja muid taimi hakkab lämmatama haljas umbrohi...
Se la vie!

Sildid: , , , ,