Kellerkoor

Üks hilinenud udupilt ühest imelisest ansamblist.
Selle ansambli tekkelugu on ajastupärane (oma hääled panid kokku helisema virtuaalsõbrad) ja repertuaarivalik ajatu (hõlmab ka väga kaugete muusikute noodigraafikat).

Helesinine rongkäik


Tänases pühapäevases Tallinnas olid silma rõõmustamas rohked isetegevusgrupid slaavipärastes riietes.
Grupp taevakarva helesinistes riietes rõõmsaid pidulisi läksid organiseeritult vanalinna poole.
Tegin sellest ilusast rongkäigust ühe klõpsu ja võite ise nähe kui rõõmsad nad sellest olid.
Tervitasin neid ja küsisin:" Gde budete petj?"
Vastuseks kostus üks naisterahva rämedahäälne haugatus muidu rõõmsameelsest rivist. Tigediku taltsutamiseks tõusis sumin ja mitu helesinises ürbis kätt tõusid rahustamise märguandeks.
Rahva seast kostis seepeale eriti sõbralikke hüüdeid, et laulmine toimub "V Gor hole. Pjatnadtsat tshasov."
Ma ei tea, mis üritus seal toimus, aga üldine mulje jäi, et enamik lauljaid-tantsijaid tulid seda pidu nautima. Oli neidki, kes eestimaalastena Tallinnas vist sageli ei käi.

Keeleuuendus: veeber ja veebima



Vastavalt: veeber veebib oma veebis.

Blogi ja blogija sisaldavad juba algselt tähte "b" sõna alguses, mis pole omane eesti keelele.

Aga üldiselt on mul ükskõik, mis sõna blogimise puhul kasutatakse. "Plogi" tugeva p-ga hakkab aga kuidagi vastu. Maitse asi lihtsalt!

Kes keda, 4?




Praegu käib usin poegade toitmine.
Vahel on linnuema ja -isa lausa järjekorras oma nokatäie putukate ja tõukudega poegade lõpmata näljakisa vaigistamas.

Tallinna 1. Lastekodu aastal 1965.

Näituse tänavalt kolis lastekodu ära uude, lastepäevakodu tüüprojekti järgi ehitatud majja Vana-Pärnu maantee 9a.

Poisid

Tüdrukud

Usaldus



Usaldus on rajatud kogemusele. Pimesi usaldamine viib tavaliselt katastroofini.
See ja veel hulk teisi parte rabas on valmis inimestega leivatüki nimel suhtlema. Nad usaldavad inimest, kuid teatud piirini.
Vaadake tema külg ees lähenemist ja valvsat pilku! Ohu mittemärkamine või vale reaktsioonikiirus oleks saatuslik viga.
Neid vigu aga tuleb ikka ette. Sellest annavad tunnistust värviliste sulgede hunnikud rabavõsas.

Hajutatud vastutus



Kui on palju pealtnägijaid, on vastutus hajutatud.
Iga pealtnägija loodab, et keegi teine midagi ette võtaks, keegi teine abi annaks, vahele sekkuks või helistaks, kuhu vaja. Ja abi jääb andmata või tuleb lootusetult hilja.
Viimaste päevade sündmused meie endi vahetus läheduses näitavad, et see reegel peab paika.
Ja veel kuidas peab paika!
Tänavamöllus saab inimene surmavalt vigastada - inimesed astuvad tast lihtsalt üle.
Karusell pöörleb täiskiirusel korduvalt läbi tule - pole, kes lülitaks voolu välja või üritaks muul moel ratast peatada.
Bussis/trammis/tänaval hakkab kellelgi halb - möödujail on kõigil kiire, pole kes kiirabi kustuks ja selle tuleku ka ära ootaks.
Kaklusesse sekkuda on muidugi ohtlik, kuid enamikul on ju tänapäeval mobiiltelefonid.
Siinkohal meenub üks seik Tartu päevilt õhtupimeduses. Tänaval peksis kamp üht maaslamajat jalgadega. Pealtnägijad olid õudusest tardunud. Mobiiltelefone inimestel veel polnud.
Ega läinud minagi neid korrale kutsuma (pealegi olin neist väga kaugel).
Ma pistsin sõrmed suhu ja vilistasin.
Kamp valgus ehmunult laiali ja maaslamaja ajas end vaevaliselt püsti.

Hei! Ärge ainult märgake, vaid ka aidake hättasattunut!

Tallinna visiitkaart on kollane


Iga kord kui Tallinna saabub reisilaev, hakkavad turistid gruppides liikuma vanalinna läbi esimese vaatamisväärsuse - Rannavärava.
Vähe on turiste, kes esmakordsel Tallinna külastusel ei pildistaks seda igivana mereväravat.
Kauni ajaloolise vaate varjab aga suuremõõduline kollane plakat.
Küllap see on vajalik, ega mina ka kõiki asju tea, aga ise tahaks küll vaadet Rannaväravale ilma selle plakatita.

Must turg

Ega ma eriti teadnudki, mida sealt saada oli, sest palk oli väike ja selle eest oli end võimalik toita ja lihtsalt riietuda vaid poe kaubaga.
Kusagil 80-ndate lõpupoole tekkis aga olukord, kus laste mängukaaslastel olid vahvad kleepsud ja pildid, mida said need, kelle vanemad said käia välismaal.
Üks neist toodetest oli Donaldi näts. Teiseks olid õnnemunad, mida mul aga ei õnnestunudki näha.
Kuulsin ühelt töökaaslaselt, et neid saab mustalt turult, antud juhul Keskturu mustlaste käest.
Olin üsna kõhevil kui mustlaste leti juurde läksin ja seal kartlikult ringi vaadates Donaldi nätsu küsisin.
Neil oli!
Kuid nad ei müünud seda ühe, vaid kümnekaupa (nii palju oli neid ühes pakendis).
Tegin südame kõvaks ja ostsin ühe paki. Maksis 10 rubla.
See oli minu jaoks koletu summa, aga otsustasin, et üks ainus kord tahan seda oma lastele lubada.
Veel hea hulk aastaid peale seda küsisid lapsed kui end turule minema sättisin, et kas lähen "mustale turule".

Täika

Teise sõnaga võib öelda ka täiturg.
Sellel turul müüdi kasutatud või omavalmistatud asju.
Nõukogude aja algaastail oli igasugune eratöö kategooriliselt keelatud, seetõttu tuli ka tuttuusi asju müüa nagu oleksid need su kasutatud asjad.
Olin koolieelik kui selline täika kusagil Keskturu kandis oli.
Aastaid hiljem sai selliseks kohaks Tallinnas Kadaka turg.
Ametlikult müüdi kasutatud asju komisjonikauplustes.
Aga eks neid vanu asju müüakse praegugi turgudel ja turgude väravate ümbruses. Ja sealt saab mõningaid asju, mida poodidest lootusetult otsida võid või mille hind poe omast kordi madalam on.
Kasutatud riiete poode aga nimetatakse nüüd second hand kauplusteks või lihtsalt kaltsukateks.

Ja algamas on uus päev!


Imeline valgete ööde aeg on saabunud.
Esimene kaader tehtud täna k.03.15
(vööndiaeg oleks küll 04.15)
Alati on lootust, et uus päev on parem kui eelnev. On lootust, et kurbus asendub rõõmuga, et valu asendub rahuga, et umbtee lõpus avaneb uks avatud maailma.

Käpuli samblas




Kus mu silmad varem olid?
Ma polnud kunagi varem märganud, et sammal õitseb!

Kui polnud digitehnikat, oli fotograafia pildistaja jaoks tiba keerulisem.
Klõpsu tegemiseks pidid valmistuma hoolega, sest igal klõpsul oli hind. Peale filmi täispildistamist oli see vaja korrektselt ilmutada ja siis valitud kaadrist hea pilt valmis teha. Ja alles siis nägid, millega hakkama oled saanud.
Kui tegid seda oma fotolaboris, siis olid kvaliteedi eest vastutav ise.
Kui aga lasta filmiga tegelda fotolaboril, siis oli tulemus sageli üsna nukker.
On seda tänapäevalgi.
Sain paari vana must-valge filmi piltideks tegemisel tagasi hunniku fotosid, kus rohi oli roheline. Olevat tehtud programmiga, mis mõeldud värvifotode jaoks. Järgmiste must-valgete filmide jaoks otsis meister välja ekstra must-valge paberi. Tulemuseks olid mustasilmsed ja mustade suudega lapsed, mida ise vanasti kodus pilte tehes nimetasin ülevalgustuseks.
Eelnev jutt oli pildi tehnilisest kvaliteedist.
Teine harrastuspiltniku probleem oli see, et pildistasid asju, mis olid vaateväljas umbes silmade kõrgusel: inimesed, maastikud, linnavaated.
Professionaalid loomulikult roomasid rohus taimi ja putukaid pildistades. Eks nende töö ongi kindlustanud National Geografic'u püsimise loodusajakirjade tipus aastakümneid.

Digiaparaadid aga on ootamatult andnud võimaluse tavalisel inimesel avastada seninähtamatut:
lilleõie anatoomia, putuka silmavaade ja maadligi hoidev taimestik, mis varem näis vaid värvilise laiguna.
Kvaliteet vast jääb filmiaparaadile alla, aga eks see sõltub juba digikaamera hinnaklassist. Tavaline Canon kõiki värvitoone kahjuks välja ei anna.
Ja loomulikult on hea tulemuse kohene nägemine, seega ka kaadri kordamise võimalus.

Nii et harrastuspiltniku jaoks loosung: "Digi, jah!"

Lisaks. Kui keegi teab selle sambla nime, siis andke palun teada. Mul on kaks taimemäärajat:
"Eesti elusloodus" (Kodumaa looduse teejuht) ja Looduse taskuraamat "Õitsvad taimed", kuid nendest ma selle õitsva sambla nime ei leidnud.

Koprapuu aasta hiljem

Pääsküla rabas kukub täna kägu




Küllap linnuvaatlejad teavad, millal ta täpselt sinna saabus ja ka seda, millisesse pesasse ta oma muna poetas.
Minu rõõmuks jääb vaid nautida uut motiivi tohutus linnulaulukooris ja tõdeda, et kägu kuulutab soojade ilmade saabumist.

Kes keda, 3?


See on järg minu 5. mai pildile oravast, kes käib samal pesakastil oma igapäevast tualetti tegemas ja samas üritab revideerida ka pesakasti sisu, mis aga ei õnnestu.

Olen köögiaknal passinud ja külmetanud tunde, päevi ja nädalaid, et pesakasti asukaid kaadrisse püüda.
Täna tasusid nad mulle mu vaeva.

Jälgides erinevate huvide ja ellusuhtumiste kõrvutieksisteerimise võimalust (inimene - orav - lind - putukas) selgub, et selline elu on võimalik, kuid samas on õhus tunda pidevat pinget. Vähimgi ettevaatamatus, kergemeelsus või vastase jõu mittearvestamine võib sellise kooseksisteerimse tasakaalu rikkuda ja tavaliselt on tagajärjeks doominoefekt, kus ühele kaotusele järgneb teine, siis kolmas jne.

Statcounter.com


Kuna mu sissetulek ei võimalda 9$ kuus maksta, siis otsisin kaunterit, mis pakuks lahedamat ülevaadet oma blogi külastajaist tasuta.
Kas seda ülevaadet on vaja?
Vist ikka on!
See hoiab mu sissekandeid ikka sordiini all küll kui näen mõnd positsioonilolevat tegelast või meediat või lihtsalt armast inimest mu blogisse sisse kiikamas .
Ma ei kavatse teha valitsusvastast kihutustööd ega opositsiooni maha hääletada.
Sellepärast pole vaja meediaväljaannetel minu sissekannete peale aega raisata, ükskõik kui provotseeriv pealkiri ka poleks.
Mul on oma ideoloogia, oma arvamus ja omad võitlused elus.

Ma ei oska seda statcounteri logot blogisse üles panna, aga ta oleks väärt näidata.

Reklaam: Vaadake mu ülesriputatud videot "Loomine" eespool!

Loen ja ei usu oma silmi!



Huvitav, kui eestlasi oleks võõral maal nii arvuliselt nagu venelased siin, kas nad salgaksid oma eestluse maha ja sulanduksid vastuvaidlematult korrale, kus neid pidevalt süüdistatakse, et olete immigrandid, sissetungijad jne?

Loen ja ei usu oma silmi!
Kas see on sallimine ja armastus kõigi inimeste vastu?
Mulle näib see võltsina ja vaenu külvavana. I'm sorry! :-(

Eestlastel pole eestlastena Venemaal mingit oma õigust. Nad on täielikult asukohamaa rahvusega sulandunud ja ei hakka vastu valitsevale korrale. Nad räägivad vene keeles, on venemeelsed ja kuuluvad vene usku või vene parteisse.
Enamgi veel. Rahvad, kes kannavad autonoomsete vabariikide nime, ei julge olla nemad ise ka siis kui rassiline tunnus on neile näkku kirjutatud. Nad häbenevad rääkida oma emakeeles. Nende maa on ära võetud, nende maavarad on ära võetud, nende identiteet on ära võetud.

Enamik blogijaid püüab kasvõi jõuga tuua sisse rahumeelseid teemasid, aga sina kerid ikka ja aina üht ja sedasama.
Äkki jätaks nüüd ja räägiks ka vahelduseks kasvõi vastsündinud kassipoegadest. (Ulmeguru)
Või lasteaedadest koondatud logopeedidest.
Või Riia loomaaiast.(Juta)
Või käsitööst ja kodutöödest. (vardamoor)
Või ükskõik millest muust.

Loomine
Priidu esimene videokatsetus.

Peale lahingut


*Unistus e. loomulik tung parima poole.
*Valikute tegemine.
*Võitlus oma valiku kindlustamise nimel.
*Ja siis tugev liit, mis kestab sellest sündinud poegade lennuvõimelisteks saamiseni.

Valgete lillede päev

Selle üritusega seoses meenub mulle üks pisaraist nõretav film "Valged roosid minu mustale õele".

Mina lilli kinkima ei hakka, aga arvan, et see, kes selle idee välja pakkus, püüdis anda omapoolselt mingigi väikese panuse rahu eesmärgil.

Pildil on õitsev jänesekapsas.

Tänan oma lugejaid!



Minu selle blogi loetavus on väike, umbes 5 püsilugejat, teised juhuslikud sissekiikajad, aga minu jaoks on see piisav. Kiirabiblogis käiakse rohkem, aga tagasisidet sealt pole. Ka see on minu jaoks piisav, sest püüdsin seal kirjutada just nii lihtsalt, et lisaküsimusi nagu ei tohikski tekkida.

Kui mu sissekanded ka "tühjale saalile" läheksid, ei kurvastaks see mind eriti.
Miks ma siis üldse kirjutan ja pildistan?
Sellepärast, et mõni mõte, mõni visuaalne elamus on nii suur, et vajab lihtsalt mingit väljundit.
Lauasahtlit mul pole, päevikut ei pea, fotod kopitavad hunnikutes karpides.

Kes keda, 2 ?

Rasvatihased tegid pea kuu aega eeluuringuid oma "üürikorteri" sobivuse üle otsustamiseks.
Sobib!
Aeg vist sealtmaalt, et vaja oli hakata pesavooderduseks materjali kokku tassima, mida nad nüüd kahekesi usinasti ka teevad.
Ma ei tea, millele nad küll loodavad, sest oravaemand käib iga päev nende valdusi üle vaatamas.
Isegi pesakasti avast üritab pead sisse pista, mis aga ei õnnestu.
Aga samas, eks metsas puuõõntes varitsevad ju samad ohud, aga kuidagi ikka ellu jäädakse.
Eks elame ja näeme!

Kes on meie kodakondne?

Midagi pole teha, on üks asi, mis mul hulk aastaid südamel pakitseb.

Üks moment, mille valitsus kunagi maha magas oma integratsioonipoliitikas, oli mitte anda kodakondsust neile venekeelseile, kes andsid oma solidaarsustoetuse Kodanike Komiteedele. Ükskõik, mis motiividel see toetus ka anti (solidaarsus oma uue kodumaaga, hirm, turvalisuse kindlustamine), olid need inimesed Eesti Vabariigile õla alla pannud.
Ja selle mittehindamine oli neile nagu näkku sülitamine, nagu tooli jalge alt ära lükkamine.
Usun, et selle vea tõttu kaotasime tegelikult paljude muukeelsete usalduse.
Hiljem on purustatud usaldust taastada väga raske, kui mitte võimatu.

Ma ei mõista tänini, miks antakse kodakondsus teenete eest mingitsorti sportlasele, kes võistleb raha eest Eesti meeskonnas, aga mitte näiteks elektrikule, torulukksepale või muule reatöölisele, kel oli julgust anda oma hääl Eesti riigile neil ärevatel päevadel kus Eesti vabadus oli habras lootus.

Kas meie lapsed on täna kaitstud ?


Ma ei paanitse enda pärast, kuid ma tean lähiajaloost inimesi pilgeni täis paate, kaasaarvatud rinna- ja väikelapsed, hulpimas Läänemerel lootusega eluga pääseda omaenda kodumaalt.
Kas 21. sajandil on lääne pool keegi, kes sellisele paaditäiele põgenikele nõustub oma paadikuuris peavarju pakkuma?

OK-kaunter on maas.

Kas päriseks?


Täiendus:

Ahhaa! Ta on siiski tagasi!
1. mai õhtu kella 22-st kuni 3. mai keskpäevani tuli juba muid variante otsida.
Lõpp hea, kõik hea! :-)