On suva, kas mees või naine, kuna põhimõttelisi erinevusi peaaegu polegi. Sugu on vahetatav. See, mis 70- ja 80aastatel lähtus naiste suuremate õiguste mõttekast küsimusest, on vahepeal ideoloogiaks saanud: ühiskondlikku meeste ja naiste ebavõrdset kohtlemist tahetakse uuemal ajal ületada selle kaudu, et põhimõtteliselt kaotada kõik erinevused mees- ja naissoolisuse vahel. Seda ideoloogiat nimetatakse „Gender-Mainstreaming“. Kes seda kõrvaliseks nähtuseks peab, alahindab, kui kaugele see ideoloogia on juba kõrgkoolidesse, poliitikasse ja isegi (saksa) Evangeelsesse Kirikusse tunginud. EL-u ametkonnad ja Saksa Liidukantselei on endale võtnud kohustuse oma projekte Gender-Mainstreaming vaimus kujundada. Saksa Perekonnaministeerium finantseerib Berliinis „Genderkompetenz-Zentrumit“. Ja näiteks, Saksa Evangeelne Noorus Rheinimaal, otsustas oma eelmise aasta konverentsil oma haridustööd tulevikus mõõta „Gender-Mainstreaming“ pinnalt.
Oma soo määramisel on otsustav see, kuidas sa ennast tunned
Peaaegu hääletult ja eduga on ideoloogid nii teaduses kui ka poliitikas etableerinud oma kontseptsiooni, mille kohaselt tulevikus pole enam määrav bioloogiline sugu (ingl. sex), vaid ainult veel sotsiaalne, õpitud sugu (ingl. gender) – sellel pole bioloogiaga mingit pistmist. Oma soo määramisel on otsustav veel vaid see, kuidas sa ennast tunned. Gender-Mainstreamingu poliitilise programmi, mida tahetakse meile ette seada, eesmärk on kaotada traditsiooniline mehe ja naise soovahe.
Kui „tema“ (Er) on „temakene“ (Sie)
... toob irriteerivad igapäevanäiteid, kus samasoolised paarid saksa argielus teineteist kõnetavad: ühe pöördumine on „Er“, teisel „Sie“... need viitavad suuremale taustale, uuele reaalsusele, millega meil tuleb tegemist. Me võiksime seda sugude-segaduseks nimetada või hiilivaks reaalsusekaotuseks või rünnakuks Jumala loomiskorraldusele – või lihtsalt nn Gender-Mainstreaming ühiskondlikuks tagajärjeks.
Kas sugu on defineerimatu?
Gender-Mainstreaming nõudmiste aluseks on väide, igasugune sooline käitumine on vaid õpitud. Meessoolisus ja naissoolisus on vaid psüühilise ja kultuurilise omandamise tulemus. Radikaalse feminismi eelkäija Simone de Beauvoir (1908-1986) lause, et naisena ei sünnita, vaid naiseks tehakse, peab nüüd vastupidiselt mõjule pääsema ja poliitiliselt ellu rakendatama. Igaüks peab tulevikus vastavalt oma subjektiivsetele tundmustele määrama, kas ta on er või sie, mees või naine. Berliini Humboldt-Ülikooli uurimisasutuse „Gen-derkompetenzZentrumi“ kodulehel oli 10. augustil lugeda: „Inimene sünnib bioloogiliste tundemärkidega, mis asuvad meessoolise ja naissoolise spektri vahepeal“. See tähendab, et ei ole ühtki bioloogilist alust, mille põhjal fikseerida kellegi sugu. Vastupidi, primaarsed ja sekundaarsed sootunnused on individuaalsed, erinevate bioloogiliste ja psüühiliste faktorite väljendused.
Ei meeste ja naiste WC-dele!
Vahepeal on gender-ideoloogide poolt ülikoolide juures arendatud ja õpetatud mudeleid, kus eristatakse viit sugu kahe bioloogilise asemel. Teised lobbygrupid samast keskkonnast jälle esindavad arusaama, et igaühel on oma sugu. Lõpuni mõeldes tähendab see, et maa peal on üle 6 miljardi soo. Kuid alati on taotlus üks, et „kahesoolise maatriksi“ diktaat tuleb kaotada. EL-u ametkondade ja Saksa valitsuse eesmärk on kujundada oma projekte Gender-Mainstreaming vaimus avalikus teenistuses, hariduselus, ärielus ja paljudes saksa maakirikutes. Nii hiilib sellele kontseptsioonile omane vaade soole sõnatult, aga järjekindlalt parlamendist lasteaiani.
Mida kõike juba praktiseeritakse
Mitmeid konkreetseid mõjusid saab selgitada silmatorkavate näidetega:
• Et lapsed ja noored ei saaks oma soolise identiteedi arendamisel ühiskondlike etteantuste kaudu enneaegselt mõjustatud, on näiteks Oaklandis (USA) ja Norra lõunaosas Kristiansandis esimestes põhikoolides viidud sisse ühistoaletid „unisex bathrooms“.
• Hamburgi Ülikoolis oli juba 1999. a. ja seejärel „queer-studies“ („homo-loengud“) ringloengud. Selle loengu väljakuulutatud eesmärk oli „kahesoolise korra destabiliseerimine“. Seal tehti „sugude paljundamise“ raames eeltööd, et kaotada ametlikest dokumentidest kategooria „sugu“.
• Sama ülikooli meditsiiniteaduskonnas töödeldakse praegu üht 13aastast normaalset poissi naishormoonidega, kuna ta tahab ilmtingimata tüdrukuna elada.
• Berliinis ja Brüsselis nõuavad Gender-Mainstreaming esindajad parlamendisaadikutelt, et nad kaotaksid seni nõutud juriidilise soo kategooria. „Enesemääratlemisõigusest“ peab tulevikus piisama, et teostada ametlikes dokumentides soo ja eesnime muutmist.
• Saksa Võrdsustamisseadus on samm, mis tunnustab õiguslikult teisi „identiteete“ (homoseksuaalid, transseksuaalid jne) ja annab neile õigused. Seega loobutakse polaarsest soospektrist (mees-naine) ja laiendatakse seda suvaliselt.
• Läti kinnitas detsembris 2005 oma põhiseaduses abielu kui eksklusiivse suhte vaid mehe ja naise vahel. Nüüd ähvardab EL neid ja teisi maid, kes ei omista homo-abieludele samu õiguslikke raame, finantspiirangutega.
„Ta lõi tema meheks ja naiseks”
Sugu – kas mees või naine – oleks niisiis veel vaid inimese peas. Siin võiks kasutada sõna „segi-läinud“. Vahest mõeldakse selles liikumises aga radikaalse lõpuni see, mida ajavaim juba ammu kannab: kui vaba, individuaalne valik on kõrgeim jumal, kes tohib siis piirata teise õigust leiutada iseennast ja oma sugu igal päeval uuesti?
Ka vaimulikust vaatenurgast näib selle liikumise suund olevat edukas. 20. sajandil on „Gott-ist-tot“-jõud teinud autonoomse indiviidi edukalt mõtlemise keskuseks. Jumalakauge ja autarkiline inimene peaks ise oma identideedi looma ja teostama. Arvatakse, et vana „haavamise“ jäljed, nagu sõltutaks Loojast, on viimaks kõrvaldatud. Mis aga veel alles jäi, oli iga indiviidi kummutamata sõltuvus soost. Kuid just mehe ja naise polaarsuses on ju kehastunud inimese Jumalale viitav jumalanäolisus. Kaotada see jälg, kõrvaldada jumalanäolisus kahesoolisuse kaotamisega, näib olevat vaid järjekindel samm.
„Ema“ muutub mõttetuks sõnaks
Võimuvõitlus sugude vahel tuleb lõpetada sooidentideedi uue formuleerimisega. Sugude ebavõrdsuse valu sünnitab sugude võrdsuse hulluse. Võrdsus pole siin aga enam loomisjärgselt polaarne ja teineteist täiendav, vaid teatud mõttes abstraktselt sootu. Lähemal süüvimisel ilmneb, et selles on vähem võitlust naiste õiguste eest, aga pigem hüljatakse selles sügav naiselikkus ja kõik mis seondub emalikkuse kui sünnitajaga.
See pole ühendatav mehelike „valitseja-voorustega“, milleks on peetud tugevust, võimu, sõltumatust. Selle ideoloogia järgi ei tohi tugev ja sõltumatu sünnitada – sõna „ema“ on muutunud mõttetuks.
Olla inimene on alati tähendanud meheks või naiseks olemist. Antropoloogiliselt vaadates on selline sooline eristamine tsentraalne viide sellele, et igaüks on sõltuv kellestki teisest – viimaks kellestki hoopis teistsugusest, Jumalast. Kahesoolisuse kogemine on niisiis „kogu transtsendentsuse ürgpilt“ (Peter Henrici, 1928. a. sündinud katoliku teoloog).
Mis peaks nüüd tegema
Mis tuleks teha, et hiiliv revolutsioon ei saaks lihtsalt „meie peade maakaarte“ – loodut, nagu Jumal seda nägi – ümber kirjutada? Kõigepealt on tähtis gender-aktivistide kõverpeegel läbi näha. Kus me iial nende nõudeid kohtame, kas koolis, kirikus, ühiskondlikus või poliitilises kontekstis, tuleb olla valvel, pärida aru ja võtta selgeid seisukohti. Meie lapsed pole väärastunud ideoloogiate katsepõld. Kultuur põhineb mehe ja naise loomiskohasel pingeväljal, mitte selle pinge kaotamises „multi-sexismi“ kaudu. Võib olla mõttekas ja kohane, kui me anname oma valimisringkonna poliitikutele selge isikliku signaali ja julgustame neid sel teemal võtma selgeid seisukohti.
Raskeim samm
Kõige lähem ja raskem samm seisneb selles, kuidas arendada argielus vastastikuse austamise kultuuri. Lasta ennast meestena naiste poolt – ja vastupidi – täiendada ja korrigeerida, andestada, usaldada ja armastada ning teineteist tõsiselt võtta. Nii töötame me väga konkreetselt sugudevahelise harmoonia nimel ja austame oma Loojat.
Hea ja lootusrikka vastukaalu gender-programmi absurdsustele moodustavad elavad kogemused, mida mehed ja naised - näiteks „purunenud“ abielupaarid, hingeliselt haavatud inimesed, kunagised homoseksuaalid – on saanud ja kuidas nad on leidnud Jumalas endale lahenduse. Nende tunnistustele võiks pöörata kristlikel üritustel ja publikatsioonides palju suuremat tähelepanu, sest selle kaudu võetakse selge seisukoht, millega toetutakse piibellikule inimese- ja maailmapildile.
Kristlased, ärge muganduge
Üle kõige aga annab Piibli sõnum keskse orienteerumisraami sellest, kus on lootus. Mõeldes Rooma kirjas 12:2 kirjutatule, saab gender-perspektiivi ees Pauluse manitsus uue aktuaalsuse. „Me syschematizeste!“ tähendab: ärge laske end skeemi panna, ärge sobituge selle maailmaajastu skeemi! Jääge originaaliks! Jääge meheks ja naiseks! Arendage hoolsalt välja oma elu väärikus ja loomisjärgne saladus. Jääge ärksaks ja muutke oma mõtlemist – õppige piibellikult mõtlema!
Jumal kehtestab end
Gender-küsimus puudutab meie inimelu põhialuseid. Jõuga esitab ta küsimusi kultuurile, mis peab kõike tehtavaks ja väljavahetatavaks. Meie aja Euroopas on valdavaks viljatuse vaim. Kindlasti tasub seepärast jälle vastutuskandjatel üheskoos paluda selgust ja tarkust oma mõtlemistes ja tegudes. „Vale teel ei ole edu“, on targad pead juba enne öelnud. „Armastuse ees pole mingit sammu tagasi“, kinnitame me teadmises, et viimaks on armastus tugevam kui vale ja surm. Jumala päästeplaan meiega teostub, aga vale mõtlemise tagajärjed võivad paar põlvkonda suurt kahju teha.
"Teekäija" 2007, nr.4
http://www.ekklesia.ee/index.php?s=1016
Pole tabatud,
