Liigiline järjepidevus


Viimaste päevade sissekannetes, nii blogides kui meedias, on kerkinud üles küsimusi inimeste soorollist ja üldse oma rollist ühiskonnas.
Et kes kellega ja kes millega ja kas üksi või mitmekesi.

Alustuseks ütleksin, et ükski sugupõlv ei jää kestma kui loobutakse oma kaasasündinud soorollist.
Mistahes põhjendused ja õigustused asja olemust ei muuda.
Et püsida oma soorollis, on iga elusolend sündinud vastava geneetilise valemiga. Ja see valem toimib nii võimsalt, et ka suured, laastavad sõjad ja epideemiad pole suutnud kahandada inimkonna iivet maailma ulatuses.
Ja ometi on olukordi, kus inimene väljub oma soorollist ilma igasuguse nähtava põhjuseta.
Kellele nähtamatu?
Kõrvaltvaatajale.
Põhjus oma soorolli hülgamises on tegelikult olemas. Kas põhjus on füüsiline või psüühiline, pole oluline. Oma hälbe tõttu pole isend võimeline täitma seda rolli, mida tema liigiline kuuluvus eeldaks.
Me oleme nõus, kes vähem, kes rohkem, et inimõigustest ülim on õigus elule.
Ja sellest tulenevalt peame ka käituma.
Inimese kaasasündinud eripära ei pea talle nina alla hõõruma. Ei saa aga ka silitada tema "kandilist pead" ja öelda:" Ei ole su pea kandiline, ei ole".

Kuid minu arvates on äärmiselt taunitav see, kui oma hälvet hakatakse räigelt peale suruma normivariandina, sellest tehakse oma õpetus, sellega kiideldakse.
Toon näite.
Kaks füüsiliselt väidetavalt täiesti tervet noort ja tugevat abielus inimest kuulutavad, et laste sünnitamine ei kuulu nende programmi. Kui nad on tõesti füüsiliselt terved, siis on blokeering ilmselt psüühika tasandil.
Ja ongi geneetiline programm tuksis.
Või teine näide. Omasooiharus. Füüsiline võime omaenda lapsi sigitada on blokeerunud jällegi psüühilisel tasandil.
Ja jälle on geneetiline programm tuksis.
Või kolmas näide. Iseenda ihus on lõpuni kantud laps, keda kogu raseduse ajal on vihatud ja keda sünnihetkel isegi vaadata ei taheta, sest lapse isa on armsam ja last ei soovi.
Või neljas näide. Psüühilise hälbe tõttu end naisena tundev mees laseb ära lõigata oma noku ja munandid, implanteerida endale rinnad ja süstida hormoone...
Ja ongi geneetiline programm tuksis.

Hälbeid, s.o. kaasasündinud kõrvalekaldeid on ääretult palju.
On lausa ime, et kõiki geneetilisi hälbeid pole hakatud käsitlema normivariantidena neid propageerides.