Laastav madalseis
Viimasel ajal on ajaveebides märgata mingit üldist depressiooni. Kes sulgeb oma ajaveebi teistele lugemiseks, kes keelab kommenteerimise, kes kustutab oma sissekandeid, kes "paugutab uksi".
On see tingitud meie suurest valgusenäljast?
Või valest toidust?
Või valest vaimutoidust?
See idee on lühidalt:"tugev inimene peab oskama elada ilma inimestelt midagi saamata. ta peab ainult andma ja mitte saama.". Seda saadab pidev soov kustutada end kõigist foorumidest, kus osalen, ...***
Ma olen selle riigi jaoks liigne. Mind ei ole siia vaja. Keegi ei oota minu teeneid. Eks ma siis lähe korraliku vasallina otsima senjööri, kellele oma teeneid pakkuda. Ja neid senjööre on ning sugugi mitte vähe.Siin tuli vahepeal väga tore mõtteavaldus "ahaalt":
kui tahta põldu harida ja vaadata kas võssakasvanud maad või haritud ja viljakandvat - siis kumma variandi puhul on rohkem teha?
Ja sellele vastuseks kohe depressiivne:
Aga kui sa oled olukorras, kus sinu ees on hiiglaslik mets, mida pead kirvega maha lõikama ja juurima ning sa näed, et oma eluajal sa kündmiseni ei jõuagi, siis lased ju sellel metsal olla ja lähed kuhugi natuke mõistlikumat maad vaatama….
Selle mõtte kohta ütleks, et siis tulebki alustada üksikute puude langetamisega, pisukese põllulapi rajamisega "džunglis", nagu teevad pärismaalased vihmametsades.
Mina arvan, et kui me tahame mõelda ja tegutseda riigi tasemel, siis peame pürgima ametikohale, kus asjad on meie otsustada.
Kui me tahame aga tegutseda inimeste heaks meie ümber, siis pole selleks vaja minna teise riiki juba valmisloodud süteemis osalema.
Heategevus piirdub võibolla mõne jaoks tõesti ainult jõulukampaaniaga.
Teiste jaoks tähendab see aga aastatepikkust ennastohverdavat tööd, kus eesmärgiks pole tuntus ja tunnustatus, vaid rahuldus tänasest tööst. Näiteks Tiina Mägi ja paljud, kelle nime me ajaleheveergudel näinudki pole.