Tühi postkast

On inimesi, kellele kukub postkasti avades sülle hunnik korrespondentsi.
On aga postkaste, mille omanik visa järjekindlusega keerab võtit oma postakastiuksel, kuid eest leiab vaid tühjuse. Parimal juhul leiab sealt mõned värvilised reklaamid, ostmiskutsega loomulikult, ei enamat.
Mailiboks on ühel ummistunud sõprade ja äripartnerite kirjadest, teisel taas parimal juhul paksult spämmi. Asi seegi.
Millele ma nüüd siis mõtet juhin?
Aga sellele, et suur osa meie suhtlusest teiste inimestega on kandunud üle virtuaalmaailma ja tunnistagem ausalt, isegi virtuaalis kulub rohkem aega infole ja enesetäiendusele, miks ka mitte mängudele, mille tagajärjel soikuvad ka mitmed suhted virtuaalis.
Ja inimene avastab ühel päeval, et on jäänud üsna üksi oma hea tehnikaga ja lõpuks hakkabki "suhtlema" vaid tehnikaga: muusikavideod, filmid, arvutimängud, kirjandus.

Kadunud või kaotatud postitus?
Eelmine sissekanne läks kuhugi virtuaalavarustesse või eksisteerib vaid minu kõvakettal.
Eks räägime siis muust.



Ema lootus


Ramloff tõstis üles küsimuse: "Mind huvitaks, kuidas suhtuks seda postitust lugevad emad sellesse, kui mingit prohvet (oletagem siin, et on olemas 100% täppipanevad prohvetid) ennustaks tema lapsele, et ta jääb eluks ajaks üksi - kas ema tunneks kohutavat kurbust ja hakkaks meeleheitlikult last ühiskonna ja teistega sobitama, et seda üksijäämist vältida, või siis võtaks seda kui paratamatust ning valmistaks last vaikselt üksinduseks ette? Kas teie lähedase inimese üksijäämine tundub teile valusa ja traagilisena, ka siis kui te tema suhtumist üldse ei tea?"

Mina vastan vaid oma mätta otsast: olen oma lapsi armastanud ahviarmastusega ja püüdnud neid kaitsta kui lõvi. Paraku pole see alati korda läinud. Mured ja valud, lootused ja lootuste purunemine pole kahjuks minu kätes.
Kui mu laps peaks jääma üksi, võtaks ma seda traagilise paratamatusena.
Ma püüaksin olla tema kõrval, kuid tean, et üksildane hing ei talu sageli ka perekonna lähedust.


Kokkuvõtteks ütleksin: üksindus pole suhtumine, vaid olukord.
Inimene on ühiskondlik olend ja üksindus pole loomulik seisund.
Vast vaid kloostrisse sulguvad inimesed, kes tõesti ise üksindust otsivad. Kas nad sellest aga rahuldust tunnevad? Võibolla teatud aja küll.