Kadunud või kaotatud postitus?
Eelmine sissekanne läks kuhugi virtuaalavarustesse või eksisteerib vaid minu kõvakettal.
Eks räägime siis muust.



Ema lootus


Ramloff tõstis üles küsimuse: "Mind huvitaks, kuidas suhtuks seda postitust lugevad emad sellesse, kui mingit prohvet (oletagem siin, et on olemas 100% täppipanevad prohvetid) ennustaks tema lapsele, et ta jääb eluks ajaks üksi - kas ema tunneks kohutavat kurbust ja hakkaks meeleheitlikult last ühiskonna ja teistega sobitama, et seda üksijäämist vältida, või siis võtaks seda kui paratamatust ning valmistaks last vaikselt üksinduseks ette? Kas teie lähedase inimese üksijäämine tundub teile valusa ja traagilisena, ka siis kui te tema suhtumist üldse ei tea?"

Mina vastan vaid oma mätta otsast: olen oma lapsi armastanud ahviarmastusega ja püüdnud neid kaitsta kui lõvi. Paraku pole see alati korda läinud. Mured ja valud, lootused ja lootuste purunemine pole kahjuks minu kätes.
Kui mu laps peaks jääma üksi, võtaks ma seda traagilise paratamatusena.
Ma püüaksin olla tema kõrval, kuid tean, et üksildane hing ei talu sageli ka perekonna lähedust.


Kokkuvõtteks ütleksin: üksindus pole suhtumine, vaid olukord.
Inimene on ühiskondlik olend ja üksindus pole loomulik seisund.
Vast vaid kloostrisse sulguvad inimesed, kes tõesti ise üksindust otsivad. Kas nad sellest aga rahuldust tunnevad? Võibolla teatud aja küll.