"Keskaja turg" 8. juulil 2007 Tallinnas

Tulekahju meie kodu keldris algas täna pisut peale kella 19-t.

Põhjus pole veel teada, arvatavalt seal maganud purjus mehe süül. :-(
Maha olevat murtud kõik keldrilukud.
Elanikke veel keldrisse oma bokse üle vaatama ei lubata.


Lisa.
Eile õhtul olid maja ees politseinikud kuni ööhämaruse saabumiseni.
Hommikul võtsin taskulambi ja läksin keldrit üle vaatama. Nii minu kui enamiku teiste keldribokside lukud olid lõhutud ja keldritesse sisse murtud. Et ma keldris varaste tõttu juba ammu peale kolu midagi ei hoia, siis ei oska öelda, millal sissemurdmine on toimunud ja kas mõni kolu ära ka viidud.

1952-1955

Pühavaimu tänaval, mille nimi vene valitsuse ajal muudeti vahepeal Säde (Iskra!) tänavaks, oli kool nimetusega Tallinna 13. Mittetäielik algkool (4-klassiline kool). Mis selles majas enne sõda oli, seda ma ei tea.
1952. aastal, kui ma kooliteed alutasin, oli see veel tütarlaste kool. Poisslaste kool oli minu teada Kloostri tänaval.
I klassi aknad olid all vasakult esimesed, tillukese vetsuakna kõrval. Klassis olid pingid klappsahtlite ja tindipotiga, mis asus kahe pliiatsite süvendi vahel.
I klassis teisel poolaastal hakati meile õpetama vene keelt: PAUK, AIST jne.
Klassi tagaseinas oli raamatukapp lasteraamatutega. Tundide vaheajad kasutasin ma raamatute lugemiseks. Suurel vaheajal lugesin läbi paar raamatut, kolmandat õpetaja enam ei andnud, ütles, et pean puhkama.
II klassi aknad olid vaatega hoovi. Hoov oli ümbritsetud pommitusjärgseist varemeist. Nii tunni ajal kui vahetundidel jälgisime aknast, kuidas veoauto neid varemeid jämeda trossiga maha tõmbas. Soojade ilmadega saime vahetunni ajal hoovis mängida. Seda aega kasutasime ka varemetes kolamiseks.
III klassis kaotati ära tütarlaste ja poiste koolid ja meie klassist sai segaklass.
1955. aastal algkool selles majas suleti. Lapsed saadeti rajoonijärgsetesse koolidesse.
Sama aasta sügisest, uues koolis tuli poole aasta pealt seadus, et poisid ja tüdrukud peavad olema pinginaabriteks ja vastavalt sellele seadusele meid siis ka "paaridesse" pandi. See seadus aga kehtis millegipärast lühikest aega.
Praegu tegutseb selles Pühavaimu tänava koolihoones EELK Usuteaduse Instituut.
2006. aastal ehitati koolihoovi varemete asemel mingi maja, mille stiil ei vasta küll vanalinna arhitektuurile, kuid päris vastuvõetamatu ka ei tundu olevat. Seda on näha Saia kangi all oleva välikohviku lõpus müüri tagant ja Apteegi tänava poolt (pildil küll veel ehituskonteineritest varjatuna).

Fotod: Ingrid

Ühe saaga lõpp



Viimased suutäied on eriti isuäratavad, aga nende nimel tuleb end pesakasti turvaliste seinte vahelt välja upitada.
Ja siis ta läks, see esimene.

Head tuult sulle tiibadesse!

Läks ka järgmine ja veel järgmine.
Kuid pesakasti jäid peaaegu hüljatuna kaks kõige tillemat. Mis neist saab, seda ma ei tea. Kas on nii, et peres on kõik lapsed võrdselt armsad või jäetakse nõrgemad ilma hooleks?

Lisaks.
Kui esimesed linnupojad olid välja lennanud, tuli üks "beethoveni pikk paus" - pesakasti jäänud nõrgukesed magasid pea kaks tundi.
Praegu ilmusid nende ema-isa neid intensiivselt toitma.

P.S. Klikkige kindlasti pildid suureks, siis näete linnalinnu elu peenemaid nüansse! :-)

P.S.P.S.
Täna, 9. juuni hommikul ei olnud pesas ka neid viimaseid poegi
Vaikus.
Pesakasti põhjas oli üks tilluke äratallatud ja vakladele einelauaks saanud linnupojuke.
Seega oli mu tubli linnupaar andnud elu 6-le tillukesele linnupojale, kelledest ühele polnud sünd siiski eluks määratud.

Praegu keksivad ja tsäutsuvad linnupojad juba puudel ja maapinnal ja nende tegevusel hoiab pingsat mõrtsukapilku peal ilus noor isakass.

Kes keda?

Tallinna visiitkaart on kollane


Iga kord kui Tallinna saabub reisilaev, hakkavad turistid gruppides liikuma vanalinna läbi esimese vaatamisväärsuse - Rannavärava.
Vähe on turiste, kes esmakordsel Tallinna külastusel ei pildistaks seda igivana mereväravat.
Kauni ajaloolise vaate varjab aga suuremõõduline kollane plakat.
Küllap see on vajalik, ega mina ka kõiki asju tea, aga ise tahaks küll vaadet Rannaväravale ilma selle plakatita.

Punane neljapäev


Nõmme Linnavalitsus korraldas langenud lehtede kogumise selle tarbeks kingitud punastesse kottidesse.
Terve Nõmme oli neid lustakaid kotte täis.

Rohtunud kalmukünkad ja mälestussammas



1926. aastal Rahumäele rajatud tuletõrjujate rahula on ümbritsetud aiaga, mis ei riku vaadet, kuid annab teatava privaatsuse kalmistu külastajaile ja võimaluse seal vajadusel korraldada mälestustseremooniaid.

Murul käimine keelatud!

Olen kuulnud autoteede probleemidest, mis läbivad uusmaaomanike maatükke. Küll pannakse neile ette puittarasid, küll betoonblokke, küll kaevatakse teed risti läbivaid kraave.
Nüüd on probleem laienenud linna maa peale.
Endale kena maatüki saanud ja sellele uhke maja peale ehitanud uusrikkad on jalakäijad surunud käima sõiduteele.
Selle värskeltkülvatud muruplatsi omanik on jalakäijad osavalt autorataste alla suunanud, piirikividki kohale veeretanud ja valvab lärmi tõstes oma aias kui keegi julgeb sammukese tema rohumaadele astuda.
Talvel kukub ära ka lumerookimise probleem.

See on Tallinn-Nõmme probleem.
See on Ilmarise ja Sulevi tänava tiheda liiklusega ristmik.

Meie eraelu on ühiskondlik omand


Ürgühiskonnas eraelu probleem peaaegu puudus.
Sünniti, elati, paljuneti ja surdi kõigi silme all.
Kirjakunsti leiutamisega avanes kõrgema klassi indiviididel võimalus oma teenistuses pidada kirjaoskajat kroonikakirjutajat.
Ehk polnud kõik see tõde, mis kirja pandi, kuid paljusid ajaloolisi fakte nad igatahes sisaldasid.
Kirjaoskuse ja fotokunsti laia levikuga sai inimene juba ise koostada oma perekonna või suguvõsa kroonikat päevikute ja fotoalbumite näol.
Tol ajal aga peeti küll päevikuid ja kirjavahetusi, kuid kogu eraelu puudutav materjal peideti hoolikalt lukustatud sekrtäri, kappi või lukustatud laekasse.
Asi väljus aga kontrolli alt kui avastati trükitehnika. Iga ajalehe omanik oli huvitatud uudistest, mis aitaksid suurendada ajalehe läbimüüki. Sellest ajast, algul küll omanike loal, hiljem aga ajakirjanikest paparatšodena, hakati masstiraažis väljaantavas lehes avaldama ka loata pikantseid lugusid inimeste eraelust. Ma ei tea ajakirjanike aukoodeksit, kuid praegu paistab olevat parim ajakirjanik see, kelle paljastused müüvad.
Internetivõimalustega kukkusid needki müürid.

Lõpetasin äsja TV-st Explorerist filmi "What should you do?"vaatamise.
Kõigi muude probleemide seas räägiti ka postivarastest, kes postkasti sisust nuhivad inimeste eraelu ja sellega inimeste ja nende raha üle võimu saavad. Seal soovitati ka kõik prügikasti visatav ja isikuandmeid sisaldav materjal läbi paberipurustaja lasta.

Meie majas on lõppemas kallis kapitaalremont, mille käigus paigaldati ka majale rauduksed koos seina läbivate postkastidega.
Olin jahmunud, kui avastasin, et postkastivõtmeid, mis meile lahkelt kätte jagati, vajagi pole.
Kogu postkasti sisu, mille erinevad postikandjad me postkasti poetavad/suruvad/vaeva nähes topivad, võtame välja sellesama välise, ülestõstetava klapi kaudu.
Minu postkast on alumine, kuhu ulatub ka uudishimuliku lapse käsi.
Ühel hommikul puhkas ukse kõrval pingil elust räsitud ja ilmselgelt puudust kannatav kodutu, kes piidles himuralt postkastide suunas.
Ma ei mõista meie tänapäeva postikandesüsteemi, kuid olles kodune, käin päevas mitu korda oma postkasti sopsatanud uusi arveid, kutseid, ajakirju, katalooge või lehti välja võtmas.
Minu eraelu on aga kõigile kättesaadav.
Nii palju siis Eesti kodaniku turvalisusest.