Järg eelmisele sissekandele, kus võrdlesin tänaseid sündmusi 1944.aastaga.


Mõtteid viimaste päevad sündmustest on seinast seina. Ja ütleks, et selle alusel on inimesed jaotunud teravalt vähemalt kahte suurde leeri.
Sündmusi eemalt-kaugelt vaadetes võib aga langetada naeruväärselt valesid otsuseid, kuni selleni, et salatakse maha oma rahvus, ollakse käpuli venelaste eest, lödistades armastuspisaratega jalgu neil, kes sulle näkku karjuvad, et oled fašist, kiites vene rahvust eestlastest kordi targemaks, südamlikumaks, avaramaks hinge poolest.
Mina leian, et Ansip viis lõpuni selle, mille eelnevad valitsused olid tegemata jätnud.
See töö oli vaja lõpuni teha.
Kõik sellele järgnev oli eelnevate valitsuste tegemata töö tagajärg.
Teatava osa noorte inimeste ideoloogilises kasvatuses valitseb üllaste mõtete asemel põhjatu kraater.

Taas on kevad!


Lilled õitsevad, puudel pakatavad pungad, linnud teevad viimaseid ettevalmistusi uue pesakonna väärikaks vastuvõtuks.

Eestis kordub aga ajalugu.
1944. aasta kevade hävitustöö on kordunud, ehkki teisel tasemel. Pealinnas valitseb häving ja kaos, mida on väga hoolikalt ette valmistanud ... kes?

"See ei ole meie konflikt! See on Ansipi ja vandaalide vaheline konflikt, mis kahjuks toimub Tallinna linnas. Aga meil ei ole selles konfliktis ei sõpru ega vaenlasi", ütleb üks arvaja.

Vale!
Kõik, mis Eestis toimub, on meie kõigi probleem.
Ja toimunu ei ole mitte vandalismiakt, vaid rünnak Eesti riigi vastu.
Õnneks on selle konflikti käigus maskid langenud ja paljastunud nii mitmegi inimese reeturlikkus ja nii mitmegi tuha all hõõgunud rahvuslik viha.
Oma südames peame me ometi langetama mingi otsuse terrori kohta.
Millise rolli iga inimene selles konfliktis aktiivse tegevuse näol võtab, on aga juba tõesti igaühe absoluutselt vaba valik.
Praegu pole tõenäoliselt tulu ei sõnadest ega selgitustest. Kõige vähem aga vägivallale vägivallaga vastates.
Õppigem palvetama rahu ajal ja rahutuste ajal.
Mis on inimesele võimatu, see on Jumalale võimalik.

Lapsed ilma lilledeta




Maare muretses laste pärast, kes kogunevad lilledega oma pilgeni pinget täis vanemate õhutusel n.ö. rindejoonele (www.heitih.blogspot.com).
Ma arvan, et muretsemiseks pole põhjust rohkem kui oli meie lastel 1944. aastal.
Vahe on selles, et tänased lapsed saavad oma meelsust avaldada, sellel kaugel aastal ajaloos aga mitte.

Kogu see tekkinud olukord oli mõnes mõttes vältimatu.
Kes on kordki elus kogenud raevu, see mõistab, et kaine mõistusega vihkamist ja raevu ei taltsuta, raevuhoog vajab mingisugustki võimalust maandamiseks. Nüüd on see vabastav märatsemishoog läbitud. Kainenedes mõistab iga vähegi mõistust omav inimene oma tegude ebardlikkust ja kahetseb ja häbeneb.
Kellel aga mõistust pole, sellele ei saa seda ka parima integratsiooniprogrammiga pähe panna.
Geenid? Ilmselt geenid.
8. mai üritajatele ütleks aga, et praegu pole sobiv hetk.
See oleks nagu pakuksid sa vihast pöörasele inimesele lepituseks käe ja kutsuksid rahustuseks malet mängima. Reaktsioon võib olla paradoksaalne.

Pildil on muusikakeskooli lapsed, kes kõnelevad keeles, mida mõistavad kõik rahvused - see on muusikakeel.

Lisaks.
Eile kustutasin sissekande, sest arvasin, et mõtlesin ja ütlesin valesti.
Tänase, teise öö sündmuste põhjal aga ütlen, et kõik see oli tuha all hõõguv pinge, mis pidi avalikuks saama.
Uudistest oli kuulda, kuidas üks inimene ütles, et mida te teete, see on ju laps!
Seega võeti laps kilbiks.

Veel mõtteid.
Mitte Vene valitsus ei oleks pidanud saatma noodi, vaid Eesti valitsus oleks pidanud saatma noodi Venemaale arupärimisega, miks vene kodanikud ja nende lapsed marodööritsevad ja karjuvad valitsusevastaseid loosungeid riigis, mis on pakkunud neile kodu ja leivateenistuse.
Mitte Vene valitsus ei pea ähvardama diplomaatiliste suhete katkestamisega, vaid seda peaks otsustavalt tegema Eesti valitsus.
Mitte Edgar ei pidanud koogutama vene valitsuse ees oma vabandustega, vaid Vene valitsus oleks pidanud vabandama oma kodanike märatsemise pärast.

Kokkuvõtteks.
Mul on kahju, et paljud tublid ja Eesti riigile lojaalsed venelased saavad endale nende sündmuste tõttu hinge pikaajaliselt toimiva vihamürgi annuse.
Mina ei arva, et see märatsev jõuk astus välja eesti valitsuse vastu. See oli kolonistide püüd mistahes viisil oma positsioone kinnitada. Parim etendus oli Lebedevi , vägivalla ühe põhilise niiditõmbaja vennastumine marodööritsevate noorukitega.

Punane neljapäev


Nõmme Linnavalitsus korraldas langenud lehtede kogumise selle tarbeks kingitud punastesse kottidesse.
Terve Nõmme oli neid lustakaid kotte täis.

Rohtunud kalmukünkad ja mälestussammas



1926. aastal Rahumäele rajatud tuletõrjujate rahula on ümbritsetud aiaga, mis ei riku vaadet, kuid annab teatava privaatsuse kalmistu külastajaile ja võimaluse seal vajadusel korraldada mälestustseremooniaid.

Kes keda?
Looduslik iseregulatsioon

Torm kogub tuure

Pilverahu

Pilvelehvik

Trikk

Murul käimine keelatud!

Olen kuulnud autoteede probleemidest, mis läbivad uusmaaomanike maatükke. Küll pannakse neile ette puittarasid, küll betoonblokke, küll kaevatakse teed risti läbivaid kraave.
Nüüd on probleem laienenud linna maa peale.
Endale kena maatüki saanud ja sellele uhke maja peale ehitanud uusrikkad on jalakäijad surunud käima sõiduteele.
Selle värskeltkülvatud muruplatsi omanik on jalakäijad osavalt autorataste alla suunanud, piirikividki kohale veeretanud ja valvab lärmi tõstes oma aias kui keegi julgeb sammukese tema rohumaadele astuda.
Talvel kukub ära ka lumerookimise probleem.

See on Tallinn-Nõmme probleem.
See on Ilmarise ja Sulevi tänava tiheda liiklusega ristmik.

Meie eraelu on ühiskondlik omand


Ürgühiskonnas eraelu probleem peaaegu puudus.
Sünniti, elati, paljuneti ja surdi kõigi silme all.
Kirjakunsti leiutamisega avanes kõrgema klassi indiviididel võimalus oma teenistuses pidada kirjaoskajat kroonikakirjutajat.
Ehk polnud kõik see tõde, mis kirja pandi, kuid paljusid ajaloolisi fakte nad igatahes sisaldasid.
Kirjaoskuse ja fotokunsti laia levikuga sai inimene juba ise koostada oma perekonna või suguvõsa kroonikat päevikute ja fotoalbumite näol.
Tol ajal aga peeti küll päevikuid ja kirjavahetusi, kuid kogu eraelu puudutav materjal peideti hoolikalt lukustatud sekrtäri, kappi või lukustatud laekasse.
Asi väljus aga kontrolli alt kui avastati trükitehnika. Iga ajalehe omanik oli huvitatud uudistest, mis aitaksid suurendada ajalehe läbimüüki. Sellest ajast, algul küll omanike loal, hiljem aga ajakirjanikest paparatšodena, hakati masstiraažis väljaantavas lehes avaldama ka loata pikantseid lugusid inimeste eraelust. Ma ei tea ajakirjanike aukoodeksit, kuid praegu paistab olevat parim ajakirjanik see, kelle paljastused müüvad.
Internetivõimalustega kukkusid needki müürid.

Lõpetasin äsja TV-st Explorerist filmi "What should you do?"vaatamise.
Kõigi muude probleemide seas räägiti ka postivarastest, kes postkasti sisust nuhivad inimeste eraelu ja sellega inimeste ja nende raha üle võimu saavad. Seal soovitati ka kõik prügikasti visatav ja isikuandmeid sisaldav materjal läbi paberipurustaja lasta.

Meie majas on lõppemas kallis kapitaalremont, mille käigus paigaldati ka majale rauduksed koos seina läbivate postkastidega.
Olin jahmunud, kui avastasin, et postkastivõtmeid, mis meile lahkelt kätte jagati, vajagi pole.
Kogu postkasti sisu, mille erinevad postikandjad me postkasti poetavad/suruvad/vaeva nähes topivad, võtame välja sellesama välise, ülestõstetava klapi kaudu.
Minu postkast on alumine, kuhu ulatub ka uudishimuliku lapse käsi.
Ühel hommikul puhkas ukse kõrval pingil elust räsitud ja ilmselgelt puudust kannatav kodutu, kes piidles himuralt postkastide suunas.
Ma ei mõista meie tänapäeva postikandesüsteemi, kuid olles kodune, käin päevas mitu korda oma postkasti sopsatanud uusi arveid, kutseid, ajakirju, katalooge või lehti välja võtmas.
Minu eraelu on aga kõigile kättesaadav.
Nii palju siis Eesti kodaniku turvalisusest.

Hüvasti lastekodu!

Alternatiivteenistus lastekodus kasvatajaabina on noormehel läbi.
Lastele jäi hüvastijätuks naerunägu mängumurul.

Naabri Alice

Kõik ikka ei oska õigel ajal ja õigele inimesele armastust avaldada
kirjutab Jaanus oma blogis:
http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/

Mis see on, mis paneb eestlase nii enesekeskselt elama, et ei tea midagi oma naabritest? Või kui teab, siis vaid sedavõrd, kuidas naabrite lärm, kaklus, võõrad suitsukonid sinu rõdul ja läbi mitme korteri ajudele käiv muusikatümps sinu rahu rikuvad.

Tänu juhuslikule reklaamiklipile TV-s ja raadios, sain ma uskumatult positiivse muusikaelamuse oma naabripoisist, Mart Peedost.
Kuulake seda fantastilist häält:
http://www.helladvelled.com/muusika.htm

Olen alati tahtnud saada emaks!



Olen naine ja emadus on minusse sisse programmeeritud.
See pisipõnn on minu tütrepoeg, kes varsti saab viie aastaseks ja kellel on maailma asjade kohta juba oma filosoofia.
Selle sissekande tegin ajendatuna naiste mõtetest, kes füüsiliselt tervete naistena ei soovi last.

Minu tilluke köök
My Tiny Kitchen

Kas nimi rikub meest?


Kirjutasin eile päevapalava teema all paari blogisse kommentaari.
Kuna mu nimi langes kokku ühe asjaosalise nimega, siis oli minu mitteavalikku blogisse rekordarv sissevaatajaid.
Kuid sissevaatajate pettumus oli ilmselt suur, sest loodetud kõmuteema asemel ootas sissevaatajaid hall argielu.

Vikerraadio keelas Piibli tsiteerimise


Täna, pühapäeva varahommikuses Vikerraadios, kuulasin avatud mikrofoni minuteid, kus inimesd võisid pakkuda, mis teemal nemad oleksid kirjutanud küpsuskirjandi ja millest nad seal oleksid kirjutanud.
Kirjanditeemad olid väga head ja mitmel oli, mida öelda.
Olin minagi mitmel teemal mõttes väikese kirjandi kondikava valmis mõelnud, kuid ma ei helistanud raadiosse, sest:
10-st helistajast ühel (10% helistajaist!) lõikas saatejuht sõnavõtu poole sõna pealt ja teatas, et Piibli tsiteerimine käib hommikupalvuse saates ja "vaba mikrofon" pole õige koht oma vaimulike mõtete avaldamiseks.

Maapinnast 110 meetri kõrgusel
In the Top of Oleviste Church

Kuidas lisada videoklippi?


Et mitte teiste "õuele" oma probleemiga minna, küsin siin, ehkki siin praktiliselt lugejaid pole.
Tegime ühe väikese vidoklipi (vaimuliku sisuga), mille tahaks oma blogisse riputada, aga ei oska.
Äkki on keegi, kes ei paneks paljuks ja annaks kahe sõnaga nõu. :-)

Normaalsed inimesed


Juba pikemat aega on hakatud mu käest uurima, kuidas läheb ning seda tüütaval moel. Mitte ainult naabrid ( enamus üle 65 aasta mutid) vaid normaalsed noored inimesed.

Selline sissekanne oli ühes väga meeldivas blogis.
Tähendab, et seda arvamust tuleb võtta tõsiselt ja mina varsti enam normi piiridesse ei mahu.

"60-sed kasti!" on "normaalsete inimeste" seas üsna levinud arusaamine ja seisukoht.

Blogi pole ajakirjandus!

Ajaveebi võimalust oma mõtete väljendamiseks kasutavad ka päris tavalised inimesed, mitte ainult ajakirjanikud. Siin ei kehti kirjareeglid, kirjandusvormi tundmine, ajakirjaniku aukoodeks ega midagi. Kuid vähemalt Blogger. com palub punase lipukesega märkida blogid, kus on rikutud hea avaliku käitumise reegleid.
Kui ajaveeb on avalik, eriti kui seda on reklaamitud, et seda satuksid lugema paljud, siis on tähelepanu ajaveebis kirjutatule taotluslik.
Mõttetu jaanalinnumäng on seda nimetada oma isiklikuks päevikuks.
Avalikustamisega oled oma isiklikust päevikust teinud avaliku päeviku.
Isiklik päevik kirjutatakse ainult ja ainult lauasahtlisse.

Kui keegi mulle ei meeldi, siis ma ei loe, nii lihtne ongi. Kui jutt ei meeldi, siis ei õienda tühja, vaid lähen ära (tsitaat)

Teataval määral võib see võimalik olla, sest igal inimesel on teemasid või käitumis/väljendusviise, mis ei mahu tema taluvuse piiridesse.
Aga vahel loed ka mõnda blogi, mis ületab küll su taluvuse piiri, kuid mida käid ikka ja jälle lugemas, sest ta on nii vastikult hästi kirjutatud.
Samas, kui oled üldse blogimaailma sisenenud, tahaks ikka vahel mõnes palavas teemas ka sõna sekka öelda.
Blogijaid ju huvitab, et neid loetaks, nende mõtet edasi arendataks.
Aga mõnda ei huvita ka ja siis jäetakse kommenteerimisvõimalus ära.

Päikesetõus 31. märtsil
Sunrise in March