Tsiteerides Ramloffi

Kuna R. pole oma uut blogi veel avalikkusele blogitriisse üles riputanud, kasutan vaid tsitaate tema viimasest sissekandest.

"Teine aspekt, mis selle esimesega ka seotud, seisneb minu aristokratismiihaluses. See ei ole minu jaoks mitte võimuküsimus, vaid pigem igatsus maksimaalselt rafineeritud inimese järele. See on omamoodi esteetiline aristokratism, ..."

"Aristokratismiga on seotud ka minu iluideaal, teema millest ma pole siin vist kirjutanudki. Minu jaoks on ilu seotud eelkõige selliste sõnadega nagu haprus ja haavatavus."

"Mul kipub üldse armastuse ja kaastunde vahel olevat nii õhkõhuke vahesein, et need tunded kasvavad märkamatult teineteiseks üle. Üldse on minu iluideaal seotud rohkem haiglaslikkuse kui tervisega – siiani kõige ilusamate inimeste pilte olen näinud mingis I maalimasõja aegsete fotode albumis ning neil piltidel oli kujutatud raskelt tuberkoloosi põdevaid noormehi. See ilu, mis tekib teatud haigustega inimestesse, on lihtsalt kummaline. "

Ehkki need tsitaadid tunduvad autori üldisest konekstist väljakistuna, on neis just see, mis oma filigraanses läbimõelduses pakuvad ühe nauditava lugemiselamuse.
Tekst, milles pole agressiivsust, tekst, kus jõuline on ühendatud haprusega, karmus kaastunde ja hellusega.