Kui valus on valu?



Valu on kahte liiki, on füüsiline valu ja hingeline valu.
Kui hakata võrdlema füüsilist valu, siis selgub, et inimesed reageerivad ühele ja samale valutegurile ääretult erinevalt. Näiteks ainult süstlanõela torke peale võib üks inimene minestada, teisele pole see aga üldse probleemiks, kolmas aga on nõus taluma põrgupiinu oma haiguse tõttu, kuid ei talu mõtet hambaarstist või operatsioonist.
Niisama erinevalt reageerivad inimesed ka hingelisele valule. Üks inimene suudab leinata vaid enda läbikukkmisi elus, teine valutab südant kogu maailma asjade pärast, kolmandal on hingevalu teda kogu elu saatev seisund.

Enamik inimesi on võimelised oma valust välja rabelema, sellest üle saama.
Osa inimesi aga murduvad või hääbuvad oma valus.
Õpi märkama ja hindama teise valu!

Kadunud või kaotatud postitus?
Eelmine sissekanne läks kuhugi virtuaalavarustesse või eksisteerib vaid minu kõvakettal.
Eks räägime siis muust.



Ema lootus


Ramloff tõstis üles küsimuse: "Mind huvitaks, kuidas suhtuks seda postitust lugevad emad sellesse, kui mingit prohvet (oletagem siin, et on olemas 100% täppipanevad prohvetid) ennustaks tema lapsele, et ta jääb eluks ajaks üksi - kas ema tunneks kohutavat kurbust ja hakkaks meeleheitlikult last ühiskonna ja teistega sobitama, et seda üksijäämist vältida, või siis võtaks seda kui paratamatust ning valmistaks last vaikselt üksinduseks ette? Kas teie lähedase inimese üksijäämine tundub teile valusa ja traagilisena, ka siis kui te tema suhtumist üldse ei tea?"

Mina vastan vaid oma mätta otsast: olen oma lapsi armastanud ahviarmastusega ja püüdnud neid kaitsta kui lõvi. Paraku pole see alati korda läinud. Mured ja valud, lootused ja lootuste purunemine pole kahjuks minu kätes.
Kui mu laps peaks jääma üksi, võtaks ma seda traagilise paratamatusena.
Ma püüaksin olla tema kõrval, kuid tean, et üksildane hing ei talu sageli ka perekonna lähedust.


Kokkuvõtteks ütleksin: üksindus pole suhtumine, vaid olukord.
Inimene on ühiskondlik olend ja üksindus pole loomulik seisund.
Vast vaid kloostrisse sulguvad inimesed, kes tõesti ise üksindust otsivad. Kas nad sellest aga rahuldust tunnevad? Võibolla teatud aja küll.

Sööti jäänud lillepeenar



Raske liigeshaigus on kangutanud kõveraks tulivalusad liigesed inimesel, kelle kirg oli loodus ja kelle elu ainsaks põllumaaks olid üürimaja kaks peenart ja tubane potipõllundus. Need kaks peenart olid tema jaoks kui aianduskooli katsepeenrad, kus ta üritas kasvatada maeitea mitut eri liiki taimi.
Sellel aastal aga vaatab ta vaid hinge valutades läbi akna, kuidas püsililli ja muid taimi hakkab lämmatama haljas umbrohi...
Se la vie!

Tallinna 1. Lastekodu aastal 1965.

Näituse tänavalt kolis lastekodu ära uude, lastepäevakodu tüüprojekti järgi ehitatud majja Vana-Pärnu maantee 9a.

Hajutatud vastutus



Kui on palju pealtnägijaid, on vastutus hajutatud.
Iga pealtnägija loodab, et keegi teine midagi ette võtaks, keegi teine abi annaks, vahele sekkuks või helistaks, kuhu vaja. Ja abi jääb andmata või tuleb lootusetult hilja.
Viimaste päevade sündmused meie endi vahetus läheduses näitavad, et see reegel peab paika.
Ja veel kuidas peab paika!
Tänavamöllus saab inimene surmavalt vigastada - inimesed astuvad tast lihtsalt üle.
Karusell pöörleb täiskiirusel korduvalt läbi tule - pole, kes lülitaks voolu välja või üritaks muul moel ratast peatada.
Bussis/trammis/tänaval hakkab kellelgi halb - möödujail on kõigil kiire, pole kes kiirabi kustuks ja selle tuleku ka ära ootaks.
Kaklusesse sekkuda on muidugi ohtlik, kuid enamikul on ju tänapäeval mobiiltelefonid.
Siinkohal meenub üks seik Tartu päevilt õhtupimeduses. Tänaval peksis kamp üht maaslamajat jalgadega. Pealtnägijad olid õudusest tardunud. Mobiiltelefone inimestel veel polnud.
Ega läinud minagi neid korrale kutsuma (pealegi olin neist väga kaugel).
Ma pistsin sõrmed suhu ja vilistasin.
Kamp valgus ehmunult laiali ja maaslamaja ajas end vaevaliselt püsti.

Hei! Ärge ainult märgake, vaid ka aidake hättasattunut!

Must turg

Ega ma eriti teadnudki, mida sealt saada oli, sest palk oli väike ja selle eest oli end võimalik toita ja lihtsalt riietuda vaid poe kaubaga.
Kusagil 80-ndate lõpupoole tekkis aga olukord, kus laste mängukaaslastel olid vahvad kleepsud ja pildid, mida said need, kelle vanemad said käia välismaal.
Üks neist toodetest oli Donaldi näts. Teiseks olid õnnemunad, mida mul aga ei õnnestunudki näha.
Kuulsin ühelt töökaaslaselt, et neid saab mustalt turult, antud juhul Keskturu mustlaste käest.
Olin üsna kõhevil kui mustlaste leti juurde läksin ja seal kartlikult ringi vaadates Donaldi nätsu küsisin.
Neil oli!
Kuid nad ei müünud seda ühe, vaid kümnekaupa (nii palju oli neid ühes pakendis).
Tegin südame kõvaks ja ostsin ühe paki. Maksis 10 rubla.
See oli minu jaoks koletu summa, aga otsustasin, et üks ainus kord tahan seda oma lastele lubada.
Veel hea hulk aastaid peale seda küsisid lapsed kui end turule minema sättisin, et kas lähen "mustale turule".

Täika

Teise sõnaga võib öelda ka täiturg.
Sellel turul müüdi kasutatud või omavalmistatud asju.
Nõukogude aja algaastail oli igasugune eratöö kategooriliselt keelatud, seetõttu tuli ka tuttuusi asju müüa nagu oleksid need su kasutatud asjad.
Olin koolieelik kui selline täika kusagil Keskturu kandis oli.
Aastaid hiljem sai selliseks kohaks Tallinnas Kadaka turg.
Ametlikult müüdi kasutatud asju komisjonikauplustes.
Aga eks neid vanu asju müüakse praegugi turgudel ja turgude väravate ümbruses. Ja sealt saab mõningaid asju, mida poodidest lootusetult otsida võid või mille hind poe omast kordi madalam on.
Kasutatud riiete poode aga nimetatakse nüüd second hand kauplusteks või lihtsalt kaltsukateks.

Murul käimine keelatud!

Olen kuulnud autoteede probleemidest, mis läbivad uusmaaomanike maatükke. Küll pannakse neile ette puittarasid, küll betoonblokke, küll kaevatakse teed risti läbivaid kraave.
Nüüd on probleem laienenud linna maa peale.
Endale kena maatüki saanud ja sellele uhke maja peale ehitanud uusrikkad on jalakäijad surunud käima sõiduteele.
Selle värskeltkülvatud muruplatsi omanik on jalakäijad osavalt autorataste alla suunanud, piirikividki kohale veeretanud ja valvab lärmi tõstes oma aias kui keegi julgeb sammukese tema rohumaadele astuda.
Talvel kukub ära ka lumerookimise probleem.

See on Tallinn-Nõmme probleem.
See on Ilmarise ja Sulevi tänava tiheda liiklusega ristmik.

Meie eraelu on ühiskondlik omand


Ürgühiskonnas eraelu probleem peaaegu puudus.
Sünniti, elati, paljuneti ja surdi kõigi silme all.
Kirjakunsti leiutamisega avanes kõrgema klassi indiviididel võimalus oma teenistuses pidada kirjaoskajat kroonikakirjutajat.
Ehk polnud kõik see tõde, mis kirja pandi, kuid paljusid ajaloolisi fakte nad igatahes sisaldasid.
Kirjaoskuse ja fotokunsti laia levikuga sai inimene juba ise koostada oma perekonna või suguvõsa kroonikat päevikute ja fotoalbumite näol.
Tol ajal aga peeti küll päevikuid ja kirjavahetusi, kuid kogu eraelu puudutav materjal peideti hoolikalt lukustatud sekrtäri, kappi või lukustatud laekasse.
Asi väljus aga kontrolli alt kui avastati trükitehnika. Iga ajalehe omanik oli huvitatud uudistest, mis aitaksid suurendada ajalehe läbimüüki. Sellest ajast, algul küll omanike loal, hiljem aga ajakirjanikest paparatšodena, hakati masstiraažis väljaantavas lehes avaldama ka loata pikantseid lugusid inimeste eraelust. Ma ei tea ajakirjanike aukoodeksit, kuid praegu paistab olevat parim ajakirjanik see, kelle paljastused müüvad.
Internetivõimalustega kukkusid needki müürid.

Lõpetasin äsja TV-st Explorerist filmi "What should you do?"vaatamise.
Kõigi muude probleemide seas räägiti ka postivarastest, kes postkasti sisust nuhivad inimeste eraelu ja sellega inimeste ja nende raha üle võimu saavad. Seal soovitati ka kõik prügikasti visatav ja isikuandmeid sisaldav materjal läbi paberipurustaja lasta.

Meie majas on lõppemas kallis kapitaalremont, mille käigus paigaldati ka majale rauduksed koos seina läbivate postkastidega.
Olin jahmunud, kui avastasin, et postkastivõtmeid, mis meile lahkelt kätte jagati, vajagi pole.
Kogu postkasti sisu, mille erinevad postikandjad me postkasti poetavad/suruvad/vaeva nähes topivad, võtame välja sellesama välise, ülestõstetava klapi kaudu.
Minu postkast on alumine, kuhu ulatub ka uudishimuliku lapse käsi.
Ühel hommikul puhkas ukse kõrval pingil elust räsitud ja ilmselgelt puudust kannatav kodutu, kes piidles himuralt postkastide suunas.
Ma ei mõista meie tänapäeva postikandesüsteemi, kuid olles kodune, käin päevas mitu korda oma postkasti sopsatanud uusi arveid, kutseid, ajakirju, katalooge või lehti välja võtmas.
Minu eraelu on aga kõigile kättesaadav.
Nii palju siis Eesti kodaniku turvalisusest.

Hüvasti lastekodu!

Alternatiivteenistus lastekodus kasvatajaabina on noormehel läbi.
Lastele jäi hüvastijätuks naerunägu mängumurul.

Olen alati tahtnud saada emaks!



Olen naine ja emadus on minusse sisse programmeeritud.
See pisipõnn on minu tütrepoeg, kes varsti saab viie aastaseks ja kellel on maailma asjade kohta juba oma filosoofia.
Selle sissekande tegin ajendatuna naiste mõtetest, kes füüsiliselt tervete naistena ei soovi last.

Minu tilluke köök
My Tiny Kitchen