Vaikivad telefonid

Kui sageli oleme olukorras, kus telefonitoru tõstmine nõuab väga suurt jõudu...või ta jääbki tõstmata.
Põhjuseks on sel juhul loomulikult raskused otsustamisel:
kokkusaamise leppimine, andestuse palumine, töökoha otsimine, arupärimine, "Ei!" ütlemine ja palju, palju muud.
On õige, et olulisemad asjad tuleb rääkida inimestega silmast-silma, kuid osa asju saab ära korraldada ka telefonil.
Kui vaid suudaks toru tõsta.
Sissekande tegin sellepärast, et olen ise praegu selle raskusega silmitsi. On nimelt asutus, millel on pakkuda hulga töökohti, millega tuleksin toime, kuid ma ei suuda telefonitoru tõsta. Ühelt poolt olen kodus väga-väga hõivatud, teiselt poolt olen juba harjunud vabadusega, mida pakub pisuke pension. Asutus aga vaevleb tööjõupuuduses.

Tühi postkast

On inimesi, kellele kukub postkasti avades sülle hunnik korrespondentsi.
On aga postkaste, mille omanik visa järjekindlusega keerab võtit oma postakastiuksel, kuid eest leiab vaid tühjuse. Parimal juhul leiab sealt mõned värvilised reklaamid, ostmiskutsega loomulikult, ei enamat.
Mailiboks on ühel ummistunud sõprade ja äripartnerite kirjadest, teisel taas parimal juhul paksult spämmi. Asi seegi.
Millele ma nüüd siis mõtet juhin?
Aga sellele, et suur osa meie suhtlusest teiste inimestega on kandunud üle virtuaalmaailma ja tunnistagem ausalt, isegi virtuaalis kulub rohkem aega infole ja enesetäiendusele, miks ka mitte mängudele, mille tagajärjel soikuvad ka mitmed suhted virtuaalis.
Ja inimene avastab ühel päeval, et on jäänud üsna üksi oma hea tehnikaga ja lõpuks hakkabki "suhtlema" vaid tehnikaga: muusikavideod, filmid, arvutimängud, kirjandus.