Kiriku vabadus ja võimalused

"Põhiseaduse järgne lahutatus on aga tegelikult kiriku õnn, seda peamiselt kahes punktis – vabaduses ja võimaluses.

Lahutatus riigist on kiriku suur vabadus. Vabadus mitte kooskõlastada oma otsuseid, vabadus mitte olla mõne võimumehe hääletoru või riigi käepikendus, nähtus, mis paraku pole mõnes riigis tänapäevalgi võõras" (T.H. Ilves, Eesti Vabariigi president)

Olen nõus presidendi mõtteavaldusega.
Lugesin läbi ka kommentaarid vastavate artiklite juures, mis ei erinenud kunagistest Delfi usuartiklite juures olevaist.
Usk on mõiste, mida ei saa panna paika poliitikaga, ei demokraatliku vabaduse ega KGB-liku sunniaparaadiga.
Usu küsimus taandub lõpuks vaid ühele küsimusele: kas maailm on vaid materiaalne või sisaldub selles ka vaimsus.
Või veel täpsemalt - kas primaarne oli idee või mateeria.

Suurem osa inimkonnast usub, et õnn peitub lootuses ja et meie kahetsusväärselt lühike materiaalne elu on nagu prelüüd igavikulisele.
Kordi väiksem osa inimkonnast on lõiganud enda jaoks läbi kõik lootused:
"Oleme ainult meie. Ning me ise vastutame selle eest, et maailm oleks õiglane ja hea."
Ja kõik. Ja ongi kõik!
Ei mingit lootust! Vaid ränkraske vastutuse koorem mõnele või prassingutes elupõletamine teisele.