Ise küsin, ise vastan

Vastuse oma eelmisele küsimusele Venetsueela kohta leidsin tänasest meediast.

Postimees, 25.juuni: http://www.postimees.ee/250607/esileht/valisuudised/268560.php
"Chavez käskis Venezuela sõduritel sõjaks valmis olla"

Seal on sotsialistlik valitsus, kes kavatseb imperialismi vastu astuda sõjaga ja on äsja ostnud hunniku sõjatehnikat Venemaalt.
Selle eelmise sissekande panin üles selleks, et on meiegi kodumaal aegu, kus loodame, et keegi valgustaks meie asja ka laias maailmas.
Nii ka see blogipidaja Venetsueelast kirjutas, et kes veel enam nende praegust olukorda paremini mõistaks kui mitte Eesti. Ta võtaks meelsasti kontakti mõne inimesega poliitika teemadel. No mina see inimene olla ei saa. Äkki leidub keegi, keda huvitaksid poliitilised kontaktid Venetsueelaga?

Ta teab Eestit!
Aga mida teame meie Venetsueelast?

Taas on kevad!


Lilled õitsevad, puudel pakatavad pungad, linnud teevad viimaseid ettevalmistusi uue pesakonna väärikaks vastuvõtuks.

Eestis kordub aga ajalugu.
1944. aasta kevade hävitustöö on kordunud, ehkki teisel tasemel. Pealinnas valitseb häving ja kaos, mida on väga hoolikalt ette valmistanud ... kes?

"See ei ole meie konflikt! See on Ansipi ja vandaalide vaheline konflikt, mis kahjuks toimub Tallinna linnas. Aga meil ei ole selles konfliktis ei sõpru ega vaenlasi", ütleb üks arvaja.

Vale!
Kõik, mis Eestis toimub, on meie kõigi probleem.
Ja toimunu ei ole mitte vandalismiakt, vaid rünnak Eesti riigi vastu.
Õnneks on selle konflikti käigus maskid langenud ja paljastunud nii mitmegi inimese reeturlikkus ja nii mitmegi tuha all hõõgunud rahvuslik viha.
Oma südames peame me ometi langetama mingi otsuse terrori kohta.
Millise rolli iga inimene selles konfliktis aktiivse tegevuse näol võtab, on aga juba tõesti igaühe absoluutselt vaba valik.
Praegu pole tõenäoliselt tulu ei sõnadest ega selgitustest. Kõige vähem aga vägivallale vägivallaga vastates.
Õppigem palvetama rahu ajal ja rahutuste ajal.
Mis on inimesele võimatu, see on Jumalale võimalik.