Kadunud või kaotatud postitus?
Eelmine sissekanne läks kuhugi virtuaalavarustesse või eksisteerib vaid minu kõvakettal.
Eks räägime siis muust.



Ema lootus


Ramloff tõstis üles küsimuse: "Mind huvitaks, kuidas suhtuks seda postitust lugevad emad sellesse, kui mingit prohvet (oletagem siin, et on olemas 100% täppipanevad prohvetid) ennustaks tema lapsele, et ta jääb eluks ajaks üksi - kas ema tunneks kohutavat kurbust ja hakkaks meeleheitlikult last ühiskonna ja teistega sobitama, et seda üksijäämist vältida, või siis võtaks seda kui paratamatust ning valmistaks last vaikselt üksinduseks ette? Kas teie lähedase inimese üksijäämine tundub teile valusa ja traagilisena, ka siis kui te tema suhtumist üldse ei tea?"

Mina vastan vaid oma mätta otsast: olen oma lapsi armastanud ahviarmastusega ja püüdnud neid kaitsta kui lõvi. Paraku pole see alati korda läinud. Mured ja valud, lootused ja lootuste purunemine pole kahjuks minu kätes.
Kui mu laps peaks jääma üksi, võtaks ma seda traagilise paratamatusena.
Ma püüaksin olla tema kõrval, kuid tean, et üksildane hing ei talu sageli ka perekonna lähedust.


Kokkuvõtteks ütleksin: üksindus pole suhtumine, vaid olukord.
Inimene on ühiskondlik olend ja üksindus pole loomulik seisund.
Vast vaid kloostrisse sulguvad inimesed, kes tõesti ise üksindust otsivad. Kas nad sellest aga rahuldust tunnevad? Võibolla teatud aja küll.

Liigiline järjepidevus


Viimaste päevade sissekannetes, nii blogides kui meedias, on kerkinud üles küsimusi inimeste soorollist ja üldse oma rollist ühiskonnas.
Et kes kellega ja kes millega ja kas üksi või mitmekesi.

Alustuseks ütleksin, et ükski sugupõlv ei jää kestma kui loobutakse oma kaasasündinud soorollist.
Mistahes põhjendused ja õigustused asja olemust ei muuda.
Et püsida oma soorollis, on iga elusolend sündinud vastava geneetilise valemiga. Ja see valem toimib nii võimsalt, et ka suured, laastavad sõjad ja epideemiad pole suutnud kahandada inimkonna iivet maailma ulatuses.
Ja ometi on olukordi, kus inimene väljub oma soorollist ilma igasuguse nähtava põhjuseta.
Kellele nähtamatu?
Kõrvaltvaatajale.
Põhjus oma soorolli hülgamises on tegelikult olemas. Kas põhjus on füüsiline või psüühiline, pole oluline. Oma hälbe tõttu pole isend võimeline täitma seda rolli, mida tema liigiline kuuluvus eeldaks.
Me oleme nõus, kes vähem, kes rohkem, et inimõigustest ülim on õigus elule.
Ja sellest tulenevalt peame ka käituma.
Inimese kaasasündinud eripära ei pea talle nina alla hõõruma. Ei saa aga ka silitada tema "kandilist pead" ja öelda:" Ei ole su pea kandiline, ei ole".

Kuid minu arvates on äärmiselt taunitav see, kui oma hälvet hakatakse räigelt peale suruma normivariandina, sellest tehakse oma õpetus, sellega kiideldakse.
Toon näite.
Kaks füüsiliselt väidetavalt täiesti tervet noort ja tugevat abielus inimest kuulutavad, et laste sünnitamine ei kuulu nende programmi. Kui nad on tõesti füüsiliselt terved, siis on blokeering ilmselt psüühika tasandil.
Ja ongi geneetiline programm tuksis.
Või teine näide. Omasooiharus. Füüsiline võime omaenda lapsi sigitada on blokeerunud jällegi psüühilisel tasandil.
Ja jälle on geneetiline programm tuksis.
Või kolmas näide. Iseenda ihus on lõpuni kantud laps, keda kogu raseduse ajal on vihatud ja keda sünnihetkel isegi vaadata ei taheta, sest lapse isa on armsam ja last ei soovi.
Või neljas näide. Psüühilise hälbe tõttu end naisena tundev mees laseb ära lõigata oma noku ja munandid, implanteerida endale rinnad ja süstida hormoone...
Ja ongi geneetiline programm tuksis.

Hälbeid, s.o. kaasasündinud kõrvalekaldeid on ääretult palju.
On lausa ime, et kõiki geneetilisi hälbeid pole hakatud käsitlema normivariantidena neid propageerides.