Kui vanalt saadakse väärikaks?



Sõna "väärikus" kuulub teatavasti eetikakategooriasse ja pole seega mõõdetav suurus.
Väärikuse defineerimine on küllalt keeruline, kompleksne ja ehkki väärikus on ühelt poolt inimese sügavalt sisemine veendumus, on ta teisalt erinevates ideoloogiaruumides erinevalt lahti mõtestatud.

Väärikus on ilmselgelt seotud au mõistega, eeldab inimeste püüdu käituda oma ühiskondliku seisundi ja ea kohaselt ning ka nõudmist olla koheldud sellele vastavalt.
Väärikuses puudub inetu kadedus, õigustamata viha ja suuresõnaline enesekiitus.
Idamaade õpetuses on väärikuse mõiste toodud vast kõige selgesõnalisemalt, kus öeldakse, et väärikus on:
rahu,
kasinus,
vabadus.
Väärikas on inimene, kelles pole kurbust, kes on ära heitnud kõik kammitsad, kelles pole kibestumist mineviku pärast.

Mõte väärikusest keerleb mul juba ammu peas, kuid tean, et ma ei suuda sõnadesse panna kõike, mida tahaks.

Siinkohal kutsuks üles blogijaid kaasa mõtlema ja mõtteid avaldama.
Mõned tugipunktid:
1. Kuidas sina defineeriksid väärikust?
2. Kas väärikus on õpitav?
3. Millises vanuses hakkab ilmnema inimese väärikus?
4. Kas mõiste "väärikas vanadus" on ühiskonna poolt pealesurutud käitumisnorm pensioniikka jõudnuile? Või peaks ühiskond looma väärilised tingimused väärikaks olemiseks?
Tahaksin seda küsida nimeliselt vähemalt kümnelt, kelle arvamus mulle loeb, kuid kindlasti ootaks pikemat teemakäsitlust Ramloffilt.
Vastused ei pea olema minu kommentaariumis, võiksite teha väiksemad või suuremad sissekanded oma blogides. Teema on seda väärt, uskuge!

Foto: Ingrid

Arstieetika käsiraamat


Nüüd on ta siis ilmunud!

Eessõnast:

Raske uskudagi, aga ehkki arstieetika rajajate, näiteks Hippokratese tööd sündisid üle kahe tuhande aasta tagasi, on arstiametil praeguse ajani puudunud üldkasutatav alusõppekava eetika õpetamiseks. See esimene Maailma Arstide Liidu eetikakäsiraamat püüab nimetatud tühikut täita.
...

Lisaks:
www.wma.net

Foto: Ingrid

Igal päeval on oma nägu

Üsna oma koduseinte vahele aheldatuna on mu vaateväli loomulikult piiratud, kuid ma olen õppinud juurde ühe uue asja - nägema suurt maailma läbi ahtakese ava, läbi oma koduakna.
Iga uus päev on omanäoline ja ainukordne.
Mõni päev on kurb ja trööstitu,
mõni vikerkaarevärviline,
mõnel päeval väreleb õhk lõunamaiselt kuumast päikesest, mõni päev on rõhuvalt pime,
mõnel päeval lahistavad pilved nutta...

Tänane päev oli vabastavalt valge.

Ma ei tähista enam ammu-ammu oma sünnipäeva.
Päris kindlasti oli minu sündimise päev suur päev minu vanematele, sest sündisin esiklapsena.
Edasi aga hakkasid minu jaoks tiksuma minutid, tunnid, kuud ja aastad.
Millist päeva pidada neist olulisimaks?
Milline sündmus minu elus on nii oluline, et seda iga 365 päeva tagant pidulikult tähistada?
Mul on olnud elus palju väga olulisi päevi.
Täna aga mõistan, et mulle on oluline iga mulle kingitud päev.


Foto: Ingrid