Hajutatud vastutus



Kui on palju pealtnägijaid, on vastutus hajutatud.
Iga pealtnägija loodab, et keegi teine midagi ette võtaks, keegi teine abi annaks, vahele sekkuks või helistaks, kuhu vaja. Ja abi jääb andmata või tuleb lootusetult hilja.
Viimaste päevade sündmused meie endi vahetus läheduses näitavad, et see reegel peab paika.
Ja veel kuidas peab paika!
Tänavamöllus saab inimene surmavalt vigastada - inimesed astuvad tast lihtsalt üle.
Karusell pöörleb täiskiirusel korduvalt läbi tule - pole, kes lülitaks voolu välja või üritaks muul moel ratast peatada.
Bussis/trammis/tänaval hakkab kellelgi halb - möödujail on kõigil kiire, pole kes kiirabi kustuks ja selle tuleku ka ära ootaks.
Kaklusesse sekkuda on muidugi ohtlik, kuid enamikul on ju tänapäeval mobiiltelefonid.
Siinkohal meenub üks seik Tartu päevilt õhtupimeduses. Tänaval peksis kamp üht maaslamajat jalgadega. Pealtnägijad olid õudusest tardunud. Mobiiltelefone inimestel veel polnud.
Ega läinud minagi neid korrale kutsuma (pealegi olin neist väga kaugel).
Ma pistsin sõrmed suhu ja vilistasin.
Kamp valgus ehmunult laiali ja maaslamaja ajas end vaevaliselt püsti.

Hei! Ärge ainult märgake, vaid ka aidake hättasattunut!