Normaalsed inimesed
Juba pikemat aega on hakatud mu käest uurima, kuidas läheb ning seda tüütaval moel. Mitte ainult naabrid ( enamus üle 65 aasta mutid) vaid normaalsed noored inimesed.
Selline sissekanne oli ühes väga meeldivas blogis.
Tähendab, et seda arvamust tuleb võtta tõsiselt ja mina varsti enam normi piiridesse ei mahu.
"60-sed kasti!" on "normaalsete inimeste" seas üsna levinud arusaamine ja seisukoht.
Sildid: erinevate põlvkondade kooseksisteerimine, kuuekümnesed kasti, laste õuemänguasjad
posted by Ingrid at 09:21
13 Comments:
Hàhh, see polnud nii mòeldud! ùle 60 on tavaliselt penskarid ning neil pole muud teha terve pàev kui mòelda jaburduste peale ( itaalias nad ei ole veel ka vanaemad, et tegeleda sellega)... Vàhemalt itaalias on see nii.. Mu eesti vanaema on ùle 70 ja vàga kòbus, toimetab omi asju ja ei tegele tesite elu sees sobramisega...
Seevastu siin mul ON sellised naabrid, kes elavad tesite elu, nàevad olematuid narkareid hoovis, vargaid ning armukesi ka seal, kus neid pole... Nùùd on siis lòpuks oemti ùks beebi tulemas 5 korruse peale..... Neil on nùùd arutamist lòputult :) ...
Armas Ruudi!
Napsasid mu mõtte, mille jätsin sissekandesse mingil põhjusel panemata.
Tahtsin sinna lisada, et kui ollakse silm-silma vastus kellegi vanemaga, siis öeldakse ikka diplomaatiliselt, et sina ja tema või nemad on erand.
See "teiste elus sobramine" ja sinu meelest liigsete küsimuste esitamine tuleneb sellest, et vanusega kukuvad teatud barjäärid suhtlemisel.
Miks sa arvad, et üle 60-stel "pole muud teha terve pàev kui mòelda jaburduste peale"?
See "Hähh, see polnud nii mõeldud!" oli mõeldud just nii.
Aga ma tahan sellest teemast rääkida ükskord pikemalt.
Eesti penskarite olukorda ei saa itaalia penskarite omaga võrrelda.
Nägin kord üht filmi iibeprobleemidest Euroopas. Jah! Itaalia vanaemad naudivad oma väljateenitud vanaduspuhkust nii, et ei soovi isegi lapselapsi hooldada.
Rootsis aga, kus on laste jaoks parim toetuskorraldus ja abiprogrammid, pidi keskmine olema ikkagi u.1,8 last pere kohta.
Püüan lisada oma sissekandele veel ühe pildi, kus meie põnn on koos meie "puruvanakesega".
Ja lisaks.
Kui ma panen oma blogisse tsitaate, mis võiksid pisimalgi määral kahjustada autori mainet, siis ma ei viita ei autorile ega blogile, kust tsitaat on võetud.
Äratundjale jäägu äratundmisrõõm, kõrvalisele aga pole vaja teada tsitaadi autorit vaid tsitaadis toodud mõtte sisu.
nii võluv demagoogia:D
kui keegi tänaval maha sülitab, siis ma ei pea seda normaalseks. see ei tähenda, et ma tahaks teda "kastis" näha. Ingridi arvates tahan...
Annu!
???
Mis puutub siia sülitamine?
Ma otsustasin justnimelt siin vastata, kuna pole mul midagi hàbeneda ning need suhtlemisbarjààrid, mis pensionieas peaksid kaduma on mul juba ammu kadunud :)
Minu naabritel tòepoolest pole muud teha, kui teiste elu elada.. Kahjuks paljudelel pole tehtud lapselapsi ( nad hoiaksid neid hea meelega muidu ), seega kàiakse koeraga vàljas 20 korda, tegeletakse kunstiga ( no seda kitschi ei saaks kùll nii nimetada kuid ilu on vaataja silmis), tegeletakse tuvide pùùdmisega hoovis ( pidi hea puljongi saama) ning lobistekse pikalt ja laialt kòigi elust/olust... tekitadest tihti ka vimma omavahel.. Kussjuures "kunst" on naelutatud all pargis puude kùlge,e t ikka kòik saaks osa..
Ma ùldsegi ei arva niisama lambist, et neil pole muud teha... vaid nad on ise seda vàga elavalt vàljendanud :)
Varem vòi hiljem loodan ka mina sellesse ikka jòuda, ning nautida ehk lapselapsi vòi ilusaid pikki reise indiasse ning enda sisse...
Ning loodan vàga sellega mitte sattuda normaalsete kasti :) Ei normaalsete inimeste ega ka normaalsete penskarite omasse...
Piiblis seisab: "Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Jehoova, su Jumal, sulle annab!"
Pöörake tähelepanu selle käsu teisele poolele: "et su elupäevi pikendatakse...". See tähendab, et nii nagu meie oleme oma vanematega, sellised on meie lapsed ka meiega, kui me kord vanaks saame. Veelgi laiemalt sisaldub siin austus vanuse ja traditsiooni vastu üldse. Ikka selleks, et meie ise kunagi kõrges vanaduses hästi elaksime.
Noored näivad elavat nagu nad kunagi vanaks ei saagi. Pensionärid ja vanemad inimesed (tihti isegi juba 40ndasse jõudmisest peale) on justkui teine liik inimesi, kelleks nad ei usu end kunagi saavat. Aga seda, mida noored praegu vanadele ette heidavad, peavad nad tulevikus ise üle elama, kui juba uued noored neid penskariteks nimetavad.
Erik, kui su jutt oli mulle mòeldud, siis said sa asjast ikka vàga valesti aru, kahjuks. Ning piiblit pole nùùd kùll selle pàrast vaja tsiteerida... Piiblit tsiteeritakse tihti ka rumalusteks, ning sealt vòib igaùks vàlja lugeda tàpselt seda, mis tahab. Ning kui aus olla, siis piiblijùngreid ma kùll ei austa...
Kuid vanemaid, ka endast paar aastat vanemaid vòi kasvòi nooremaid kuid haritumaid kui mina austan ma vàgagi... kahjuks ei austa ma tùhja juttu, klatsi. Kuna mu naabriteks juhutvad olema pensakritest klatsimoorid ja àtid, siis seepàrast sattus ka selline lause mu blogi... Mis polnud sugugi mitte halvasti mòeldud, kuid eks igaùks saab asjadest aru vastavalt oma rikutusastmele vòi kompleksidele... Ingidi lause, et ta ei pane tsiteerides autori nime, et mitte kahjustada autori mainet viitab just sellele, et tema sai asjast valesti aru.. vòi omamoodi ( aga mitte minu moodi :))... Ma tòepoolest ei soovinud kelelgile pahameelt tekitada.
Ruudi!
Mulle näis, et Erik arendas mõtet, mitte ei vastandunud sinule.
Mina olen piibli tsiteerimise poolt kui see sobib konteksti. :-)
Ruudi!
Lisaksin veel, et kuna sa oled noor, ei lähe sulle ilmselt korda see, kuidas artiklites, mis räägivad pensionäridest, kommentaatorid eakate kohta räägivad.
Üldse on võimalik teiste probleemidest aru saada vaid hea empaatiavõime olemasolul.
Mina näiteks ei austa inimesi nende hariduse järgi, vaid selle järgi, kuidas nad inimestena on.
Olen elus näinud liiga palju kõrgharitud inimesi, kelle küünilisusel, kitsarinnalisusel ja
julmusel pole piire.
Igasuguste artiklite kommentaare ei maksa kunagi lugeda. Seal pole ùldsegi oluline, kellest on juttu.. alati on kommentaarid koledad. Nagu elaksid inimesed oma frustratsioone vàlja vaid komenteerides kibedalt.
Ning loomulikult on inimesi erinevaid, ning kòik teavad midagi, mida mina ei tea... ja juba sellepàrast on nad austamist vààrt. Mul pole nagu kunagi varem seda austamise probleemi ette tulnud... vòi mitte austamise... teema kipub juba jaburaks. me vist rààgime erinevat keelt :)
Ei, see teema ei kipu jaburaks (see on vist sinu lemmiksõna,vt. oma esimest kommentaari), vaid see, et me kuulume erinevatesse põlvkondadesse, näib sulle nagu räägiksime erinevat keelt.
Mis kommentaaride lugemisse puutub, siis mina loen ja kommenteerin teatavate teemade korral.
Aga peale kommentaaride jälgin ka mind ümbritsevate inimeste kõnet ja suhtumist.
Imelik on sinu olukorras, et sulle käib pinda, kui teised su seisundi kohta küsivad. Mulle meeldis väga oma laste ootamise ajal rääkida kellega iganes ja millest iganes, mis puudutas minu last. Hiljem tööle naastes me naistega muust ei rääkinudki kui oma lastest.
Eks meil köigil ole oma parasiitsõnad:)
Kuid jaburaks muutus vaidlus, sest tegelikult ei pea ma ka siin võhivõõrale tõestama midagi, eksole. Mul on oma kümmekond sõbrannat, kes on kõik pensionieas. Kui elada linnas koeraga siis tahtmatult pargis saad sõbraks teiste samasugustega :) Olen tänulik neile tädidele elu lõpuni.. nemad õpetasid mulle itaalia köögi võlud, nemad aitasid mul leida üürikorterit, nemad elavad ka nüüd kaasa mu titeootusele...Ning nendega on ikka ja jälle mõnus lobiseda, olgugi, et kahjuks mul koera enam pole... neid võin nimetada sõpradeks, naabrid seda pole... Võõrastega või suvaliste inimestega mulle tõepoolest ei meeldi oma isklikest asjust rääkida. Eriti veel, kui mu käest küsitakse 3 korda üle, kas mul on ikka kõik korras ( nagu ei peaks olema..)....
Võibolla ma ka sellepärast laskusin tormiliselt vaidlusesse, et ma ei tee absoluutselt vahet vanuse pärast.. Oleneb alati inimesest.. Mu lause kukkus nii välja, kuid see ei tähenda midagi ning ma ei kavatsegi teda ümber kirjutada! Ning mingit genaratsioonide vahe probleemi pole mul ka kunagi olnud, juba lapsena olin hea meelega mamma ja ta sõbrannade seltsis, nagu väike vanamutt ( nii mu ema mind kutsus)....
Ega kõik pole alati halvaga mõeldud :)
Postita kommentaar
<< Home