Taas on kevad!


Lilled õitsevad, puudel pakatavad pungad, linnud teevad viimaseid ettevalmistusi uue pesakonna väärikaks vastuvõtuks.

Eestis kordub aga ajalugu.
1944. aasta kevade hävitustöö on kordunud, ehkki teisel tasemel. Pealinnas valitseb häving ja kaos, mida on väga hoolikalt ette valmistanud ... kes?

"See ei ole meie konflikt! See on Ansipi ja vandaalide vaheline konflikt, mis kahjuks toimub Tallinna linnas. Aga meil ei ole selles konfliktis ei sõpru ega vaenlasi", ütleb üks arvaja.

Vale!
Kõik, mis Eestis toimub, on meie kõigi probleem.
Ja toimunu ei ole mitte vandalismiakt, vaid rünnak Eesti riigi vastu.
Õnneks on selle konflikti käigus maskid langenud ja paljastunud nii mitmegi inimese reeturlikkus ja nii mitmegi tuha all hõõgunud rahvuslik viha.
Oma südames peame me ometi langetama mingi otsuse terrori kohta.
Millise rolli iga inimene selles konfliktis aktiivse tegevuse näol võtab, on aga juba tõesti igaühe absoluutselt vaba valik.
Praegu pole tõenäoliselt tulu ei sõnadest ega selgitustest. Kõige vähem aga vägivallale vägivallaga vastates.
Õppigem palvetama rahu ajal ja rahutuste ajal.
Mis on inimesele võimatu, see on Jumalale võimalik.

Lapsed ilma lilledeta




Maare muretses laste pärast, kes kogunevad lilledega oma pilgeni pinget täis vanemate õhutusel n.ö. rindejoonele (www.heitih.blogspot.com).
Ma arvan, et muretsemiseks pole põhjust rohkem kui oli meie lastel 1944. aastal.
Vahe on selles, et tänased lapsed saavad oma meelsust avaldada, sellel kaugel aastal ajaloos aga mitte.

Kogu see tekkinud olukord oli mõnes mõttes vältimatu.
Kes on kordki elus kogenud raevu, see mõistab, et kaine mõistusega vihkamist ja raevu ei taltsuta, raevuhoog vajab mingisugustki võimalust maandamiseks. Nüüd on see vabastav märatsemishoog läbitud. Kainenedes mõistab iga vähegi mõistust omav inimene oma tegude ebardlikkust ja kahetseb ja häbeneb.
Kellel aga mõistust pole, sellele ei saa seda ka parima integratsiooniprogrammiga pähe panna.
Geenid? Ilmselt geenid.
8. mai üritajatele ütleks aga, et praegu pole sobiv hetk.
See oleks nagu pakuksid sa vihast pöörasele inimesele lepituseks käe ja kutsuksid rahustuseks malet mängima. Reaktsioon võib olla paradoksaalne.

Pildil on muusikakeskooli lapsed, kes kõnelevad keeles, mida mõistavad kõik rahvused - see on muusikakeel.

Lisaks.
Eile kustutasin sissekande, sest arvasin, et mõtlesin ja ütlesin valesti.
Tänase, teise öö sündmuste põhjal aga ütlen, et kõik see oli tuha all hõõguv pinge, mis pidi avalikuks saama.
Uudistest oli kuulda, kuidas üks inimene ütles, et mida te teete, see on ju laps!
Seega võeti laps kilbiks.

Veel mõtteid.
Mitte Vene valitsus ei oleks pidanud saatma noodi, vaid Eesti valitsus oleks pidanud saatma noodi Venemaale arupärimisega, miks vene kodanikud ja nende lapsed marodööritsevad ja karjuvad valitsusevastaseid loosungeid riigis, mis on pakkunud neile kodu ja leivateenistuse.
Mitte Vene valitsus ei pea ähvardama diplomaatiliste suhete katkestamisega, vaid seda peaks otsustavalt tegema Eesti valitsus.
Mitte Edgar ei pidanud koogutama vene valitsuse ees oma vabandustega, vaid Vene valitsus oleks pidanud vabandama oma kodanike märatsemise pärast.

Kokkuvõtteks.
Mul on kahju, et paljud tublid ja Eesti riigile lojaalsed venelased saavad endale nende sündmuste tõttu hinge pikaajaliselt toimiva vihamürgi annuse.
Mina ei arva, et see märatsev jõuk astus välja eesti valitsuse vastu. See oli kolonistide püüd mistahes viisil oma positsioone kinnitada. Parim etendus oli Lebedevi , vägivalla ühe põhilise niiditõmbaja vennastumine marodööritsevate noorukitega.