Kes on meie kodakondne?

Midagi pole teha, on üks asi, mis mul hulk aastaid südamel pakitseb.

Üks moment, mille valitsus kunagi maha magas oma integratsioonipoliitikas, oli mitte anda kodakondsust neile venekeelseile, kes andsid oma solidaarsustoetuse Kodanike Komiteedele. Ükskõik, mis motiividel see toetus ka anti (solidaarsus oma uue kodumaaga, hirm, turvalisuse kindlustamine), olid need inimesed Eesti Vabariigile õla alla pannud.
Ja selle mittehindamine oli neile nagu näkku sülitamine, nagu tooli jalge alt ära lükkamine.
Usun, et selle vea tõttu kaotasime tegelikult paljude muukeelsete usalduse.
Hiljem on purustatud usaldust taastada väga raske, kui mitte võimatu.

Ma ei mõista tänini, miks antakse kodakondsus teenete eest mingitsorti sportlasele, kes võistleb raha eest Eesti meeskonnas, aga mitte näiteks elektrikule, torulukksepale või muule reatöölisele, kel oli julgust anda oma hääl Eesti riigile neil ärevatel päevadel kus Eesti vabadus oli habras lootus.