Käpuli samblas




Kus mu silmad varem olid?
Ma polnud kunagi varem märganud, et sammal õitseb!

Kui polnud digitehnikat, oli fotograafia pildistaja jaoks tiba keerulisem.
Klõpsu tegemiseks pidid valmistuma hoolega, sest igal klõpsul oli hind. Peale filmi täispildistamist oli see vaja korrektselt ilmutada ja siis valitud kaadrist hea pilt valmis teha. Ja alles siis nägid, millega hakkama oled saanud.
Kui tegid seda oma fotolaboris, siis olid kvaliteedi eest vastutav ise.
Kui aga lasta filmiga tegelda fotolaboril, siis oli tulemus sageli üsna nukker.
On seda tänapäevalgi.
Sain paari vana must-valge filmi piltideks tegemisel tagasi hunniku fotosid, kus rohi oli roheline. Olevat tehtud programmiga, mis mõeldud värvifotode jaoks. Järgmiste must-valgete filmide jaoks otsis meister välja ekstra must-valge paberi. Tulemuseks olid mustasilmsed ja mustade suudega lapsed, mida ise vanasti kodus pilte tehes nimetasin ülevalgustuseks.
Eelnev jutt oli pildi tehnilisest kvaliteedist.
Teine harrastuspiltniku probleem oli see, et pildistasid asju, mis olid vaateväljas umbes silmade kõrgusel: inimesed, maastikud, linnavaated.
Professionaalid loomulikult roomasid rohus taimi ja putukaid pildistades. Eks nende töö ongi kindlustanud National Geografic'u püsimise loodusajakirjade tipus aastakümneid.

Digiaparaadid aga on ootamatult andnud võimaluse tavalisel inimesel avastada seninähtamatut:
lilleõie anatoomia, putuka silmavaade ja maadligi hoidev taimestik, mis varem näis vaid värvilise laiguna.
Kvaliteet vast jääb filmiaparaadile alla, aga eks see sõltub juba digikaamera hinnaklassist. Tavaline Canon kõiki värvitoone kahjuks välja ei anna.
Ja loomulikult on hea tulemuse kohene nägemine, seega ka kaadri kordamise võimalus.

Nii et harrastuspiltniku jaoks loosung: "Digi, jah!"

Lisaks. Kui keegi teab selle sambla nime, siis andke palun teada. Mul on kaks taimemäärajat:
"Eesti elusloodus" (Kodumaa looduse teejuht) ja Looduse taskuraamat "Õitsvad taimed", kuid nendest ma selle õitsva sambla nime ei leidnud.