Harilik nõiahammas/Lotus corniculatus

Nõiahammas küll, harilik veel pealekauba, aga tema kirgas ilu rabarägastikus rõõmustab meelt.

Foto:Ingrid

Sillad, millel pole
algust ega lõppu
...aga võiks ju olla!
Nii on ka vahel inimsuhetega.

Bridges without the beginning and the end.
The same is happening sometimes with relations between peoples.

Sain paar tagasisidet oma blogimõtetele.

Üks neist:

Ingrid, kas sa siis ei hooli maailmast? Või sulle ei meeldi, et keegi sinust hoolib ja sind lisas? Kas see lisamine hammustas Sind? Või meeldib Sulle viriseda lihtsalt? Kah tegevus, kui midagi targemat teha pole, respekteerida tuleb sedagi. Iga päev meist midagi arvatakse, Sa ju ise ka, ei saa seda keelata.Pigem muretseks tõesti halbade asjade pärast.

Hoolin, hoolin maailmast!
Aga ma hoolin sellest kogu tema reaalsuses, nii heas kui halvas.
Seetõttu olen ka blogisse riputanud materjale, mis rõõmustaksid mõne meelt, kuid ka materjale, mis puust ja punaselt mõned ühiskonna paised avalikustaks, sellest haisva ja peidetud mäda välja laseks.
Vahel olen oma sissekannetes andnud mõista, et sooviksin väikesti väitlust või kasvõi mõttearendust (Postimees koidikul), kuid vahel ei kannata välja isegi positiivset tähelepanu.

Ülaltoodud kommentaari nimetan aga sildade põletamiseks.
Ja ma ei hooli sellest tõesti!
Elu ei ole ainult roosat värvi.

Foto:Ingrid
Tuttuus sild Pääsküla rabas.

Tränikorjajad

Võite üks kord arvata, kuidas selles korteris ahju köetakse, kuidas süüa valmistatakse ja mis teed pidi tagumisse tuppa liigutakse, kus asjad moodustavad samasuguseid peakõrgusi kuhilad.

Mulle meeldis, et seda probleemi valgustati TV dok-filmis.
Sealt jäid kõlama paar mõtet.
Esiteks see, et haiguslik on selliselt elamine siis kui pole enam ka süütunnet iseenese ees.
Teiseks küsimusele stressist vastas üks naine, et talle ei valmista stressi mitte asjadehunnikud, vaid mõte, et ta peaks neid koristama hakkama.

Foto:Ingrid

Uskumatu, aga tõsi, ma tegin ise võid!

I made butter myself from cream, can you believe it!
Result: especially delicious butter and a cup of milk.




Naturaalmajandus polegi nii võimatu, nagu ma ette kujutasin. Vajalikud on vaid algmaterjalid ja vahendid, et neist enda tarbeks midagi vajalikku valmistada.

Värske kala on meie toidulaual mälestustes. Ausalt, ma ei teagi, kust Tallinnas enam värsket kala osta saab.
Lihtsat kala, odavat kala: lesta, räime.
Linnainimesena ma kalale muidugi ei lähe, seega värskekala roog jääb esialgu ära.

Piimatooteid ma süüa ei saa, seega piimahind mind eriti ei murjelda, aga võiga on küll häda käes.
Hind hinnaks, aga see määrdemaiste! Süües kleepub kurgulakke kinni. :-(

Olen ühe korra lapsepõlves näinud, kuidas taluperenaine kirnus võid tegi, muudkui loksutas ja loksutas. Nii ma siis mõtlesin, et äkki teeks proovi.

Võtsin 2 pakki 38%-list vahukoort, valasin keeratava kaanega purki ja hakkasin loksutama.
Pisipõnngi aitas loksutada.
Kulus 1 tund ja valmis ta oligi: kuldkollane, pehme, hõrgumaitseline koorevõi, keelel sulab jäägitult. Poole algsest kogusest moodustas võipiim, mis maitseb tegelikult nagu kõrge rasvasisaldusega piim.
Vot nii! Tehke järgi! :-)

Foto: Ingrid

Enne lõppu

Elusloodusel on elujõu tunnuseks teatavasti see, et ta paljuneb, taasloob ennast järgmises isendis.

Kevadel annab talveunes puhanud loodus endast kõik, et elu jääks püsima: valguse poole sirutumine, pungumine, õitsemine ja vilja kandmine.
Võidukalt oma viljaga maha saanud, puhkab elusloodus oma tööst, kes igavesti, kes selleks, et enne lõppu veel kord õide puhkeda.

Inimestel on viisiks võetud aega peale viljakat elu nimetada vanaduseks ja vanadust virelemiseks.
Ja üldine arvamus on, et kõrges eas, enne lõplikku lõppu pole võimalik enam õitsemine ega viljade kandmine.
Kui ääretult kitsas nägemine!
Veel enne lõppu on võimalik õitsemine, veel enne lõppu toimub püsivalt viljade kandmine.
Need õied on vaid sootuks teistsugused, need viljad sageli hoomamatud.
Neid õisi saab näha vaid alt üles vaadates, neid mõtteid saab kuulda vaid ilma kõrvaklappideta.

Samas selleks, et tõestada noorusele oma iginoorust, pole vaja teha benjihüppeid või hüpelda tänaval kõrvaklapid peas.
Eakas inimene on end juba tõestanud. Igavene noorus temas on lihtsalt oma füüsilist vormi muutnud.

Pildil: metskannike õitsemas enne peatselt saabuvaid öökülmi
Foto: Ingrid

Kuldne sügis oma piiramatute metsaandidega teeb väikemehe ahneks: tahaks kohe kõik koju tassida.

"No kui kahte plastikut ei korja, siis korjame vähemalt ühe plastiku täis!"
See käis kastanite kohta.

Aga siis veel need marjad, kõikvõimalikud seened ja siidpehme sammal, mida dekoreerivad kirevad langenud puulehed!