Sillad, millel pole
algust ega lõppu
...aga võiks ju olla!
Nii on ka vahel inimsuhetega.

Bridges without the beginning and the end.
The same is happening sometimes with relations between peoples.

Sain paar tagasisidet oma blogimõtetele.

Üks neist:

Ingrid, kas sa siis ei hooli maailmast? Või sulle ei meeldi, et keegi sinust hoolib ja sind lisas? Kas see lisamine hammustas Sind? Või meeldib Sulle viriseda lihtsalt? Kah tegevus, kui midagi targemat teha pole, respekteerida tuleb sedagi. Iga päev meist midagi arvatakse, Sa ju ise ka, ei saa seda keelata.Pigem muretseks tõesti halbade asjade pärast.

Hoolin, hoolin maailmast!
Aga ma hoolin sellest kogu tema reaalsuses, nii heas kui halvas.
Seetõttu olen ka blogisse riputanud materjale, mis rõõmustaksid mõne meelt, kuid ka materjale, mis puust ja punaselt mõned ühiskonna paised avalikustaks, sellest haisva ja peidetud mäda välja laseks.
Vahel olen oma sissekannetes andnud mõista, et sooviksin väikesti väitlust või kasvõi mõttearendust (Postimees koidikul), kuid vahel ei kannata välja isegi positiivset tähelepanu.

Ülaltoodud kommentaari nimetan aga sildade põletamiseks.
Ja ma ei hooli sellest tõesti!
Elu ei ole ainult roosat värvi.

Foto:Ingrid
Tuttuus sild Pääsküla rabas.