Enne lõppu

Elusloodusel on elujõu tunnuseks teatavasti see, et ta paljuneb, taasloob ennast järgmises isendis.

Kevadel annab talveunes puhanud loodus endast kõik, et elu jääks püsima: valguse poole sirutumine, pungumine, õitsemine ja vilja kandmine.
Võidukalt oma viljaga maha saanud, puhkab elusloodus oma tööst, kes igavesti, kes selleks, et enne lõppu veel kord õide puhkeda.

Inimestel on viisiks võetud aega peale viljakat elu nimetada vanaduseks ja vanadust virelemiseks.
Ja üldine arvamus on, et kõrges eas, enne lõplikku lõppu pole võimalik enam õitsemine ega viljade kandmine.
Kui ääretult kitsas nägemine!
Veel enne lõppu on võimalik õitsemine, veel enne lõppu toimub püsivalt viljade kandmine.
Need õied on vaid sootuks teistsugused, need viljad sageli hoomamatud.
Neid õisi saab näha vaid alt üles vaadates, neid mõtteid saab kuulda vaid ilma kõrvaklappideta.

Samas selleks, et tõestada noorusele oma iginoorust, pole vaja teha benjihüppeid või hüpelda tänaval kõrvaklapid peas.
Eakas inimene on end juba tõestanud. Igavene noorus temas on lihtsalt oma füüsilist vormi muutnud.

Pildil: metskannike õitsemas enne peatselt saabuvaid öökülmi
Foto: Ingrid