Kui vanalt saadakse väärikaks?



Sõna "väärikus" kuulub teatavasti eetikakategooriasse ja pole seega mõõdetav suurus.
Väärikuse defineerimine on küllalt keeruline, kompleksne ja ehkki väärikus on ühelt poolt inimese sügavalt sisemine veendumus, on ta teisalt erinevates ideoloogiaruumides erinevalt lahti mõtestatud.

Väärikus on ilmselgelt seotud au mõistega, eeldab inimeste püüdu käituda oma ühiskondliku seisundi ja ea kohaselt ning ka nõudmist olla koheldud sellele vastavalt.
Väärikuses puudub inetu kadedus, õigustamata viha ja suuresõnaline enesekiitus.
Idamaade õpetuses on väärikuse mõiste toodud vast kõige selgesõnalisemalt, kus öeldakse, et väärikus on:
rahu,
kasinus,
vabadus.
Väärikas on inimene, kelles pole kurbust, kes on ära heitnud kõik kammitsad, kelles pole kibestumist mineviku pärast.

Mõte väärikusest keerleb mul juba ammu peas, kuid tean, et ma ei suuda sõnadesse panna kõike, mida tahaks.

Siinkohal kutsuks üles blogijaid kaasa mõtlema ja mõtteid avaldama.
Mõned tugipunktid:
1. Kuidas sina defineeriksid väärikust?
2. Kas väärikus on õpitav?
3. Millises vanuses hakkab ilmnema inimese väärikus?
4. Kas mõiste "väärikas vanadus" on ühiskonna poolt pealesurutud käitumisnorm pensioniikka jõudnuile? Või peaks ühiskond looma väärilised tingimused väärikaks olemiseks?
Tahaksin seda küsida nimeliselt vähemalt kümnelt, kelle arvamus mulle loeb, kuid kindlasti ootaks pikemat teemakäsitlust Ramloffilt.
Vastused ei pea olema minu kommentaariumis, võiksite teha väiksemad või suuremad sissekanded oma blogides. Teema on seda väärt, uskuge!

Foto: Ingrid

Enne lõppu

Elusloodusel on elujõu tunnuseks teatavasti see, et ta paljuneb, taasloob ennast järgmises isendis.

Kevadel annab talveunes puhanud loodus endast kõik, et elu jääks püsima: valguse poole sirutumine, pungumine, õitsemine ja vilja kandmine.
Võidukalt oma viljaga maha saanud, puhkab elusloodus oma tööst, kes igavesti, kes selleks, et enne lõppu veel kord õide puhkeda.

Inimestel on viisiks võetud aega peale viljakat elu nimetada vanaduseks ja vanadust virelemiseks.
Ja üldine arvamus on, et kõrges eas, enne lõplikku lõppu pole võimalik enam õitsemine ega viljade kandmine.
Kui ääretult kitsas nägemine!
Veel enne lõppu on võimalik õitsemine, veel enne lõppu toimub püsivalt viljade kandmine.
Need õied on vaid sootuks teistsugused, need viljad sageli hoomamatud.
Neid õisi saab näha vaid alt üles vaadates, neid mõtteid saab kuulda vaid ilma kõrvaklappideta.

Samas selleks, et tõestada noorusele oma iginoorust, pole vaja teha benjihüppeid või hüpelda tänaval kõrvaklapid peas.
Eakas inimene on end juba tõestanud. Igavene noorus temas on lihtsalt oma füüsilist vormi muutnud.

Pildil: metskannike õitsemas enne peatselt saabuvaid öökülmi
Foto: Ingrid