Kui vanalt saadakse väärikaks?



Sõna "väärikus" kuulub teatavasti eetikakategooriasse ja pole seega mõõdetav suurus.
Väärikuse defineerimine on küllalt keeruline, kompleksne ja ehkki väärikus on ühelt poolt inimese sügavalt sisemine veendumus, on ta teisalt erinevates ideoloogiaruumides erinevalt lahti mõtestatud.

Väärikus on ilmselgelt seotud au mõistega, eeldab inimeste püüdu käituda oma ühiskondliku seisundi ja ea kohaselt ning ka nõudmist olla koheldud sellele vastavalt.
Väärikuses puudub inetu kadedus, õigustamata viha ja suuresõnaline enesekiitus.
Idamaade õpetuses on väärikuse mõiste toodud vast kõige selgesõnalisemalt, kus öeldakse, et väärikus on:
rahu,
kasinus,
vabadus.
Väärikas on inimene, kelles pole kurbust, kes on ära heitnud kõik kammitsad, kelles pole kibestumist mineviku pärast.

Mõte väärikusest keerleb mul juba ammu peas, kuid tean, et ma ei suuda sõnadesse panna kõike, mida tahaks.

Siinkohal kutsuks üles blogijaid kaasa mõtlema ja mõtteid avaldama.
Mõned tugipunktid:
1. Kuidas sina defineeriksid väärikust?
2. Kas väärikus on õpitav?
3. Millises vanuses hakkab ilmnema inimese väärikus?
4. Kas mõiste "väärikas vanadus" on ühiskonna poolt pealesurutud käitumisnorm pensioniikka jõudnuile? Või peaks ühiskond looma väärilised tingimused väärikaks olemiseks?
Tahaksin seda küsida nimeliselt vähemalt kümnelt, kelle arvamus mulle loeb, kuid kindlasti ootaks pikemat teemakäsitlust Ramloffilt.
Vastused ei pea olema minu kommentaariumis, võiksite teha väiksemad või suuremad sissekanded oma blogides. Teema on seda väärt, uskuge!

Foto: Ingrid