Kui vanalt saadakse väärikaks?



Sõna "väärikus" kuulub teatavasti eetikakategooriasse ja pole seega mõõdetav suurus.
Väärikuse defineerimine on küllalt keeruline, kompleksne ja ehkki väärikus on ühelt poolt inimese sügavalt sisemine veendumus, on ta teisalt erinevates ideoloogiaruumides erinevalt lahti mõtestatud.

Väärikus on ilmselgelt seotud au mõistega, eeldab inimeste püüdu käituda oma ühiskondliku seisundi ja ea kohaselt ning ka nõudmist olla koheldud sellele vastavalt.
Väärikuses puudub inetu kadedus, õigustamata viha ja suuresõnaline enesekiitus.
Idamaade õpetuses on väärikuse mõiste toodud vast kõige selgesõnalisemalt, kus öeldakse, et väärikus on:
rahu,
kasinus,
vabadus.
Väärikas on inimene, kelles pole kurbust, kes on ära heitnud kõik kammitsad, kelles pole kibestumist mineviku pärast.

Mõte väärikusest keerleb mul juba ammu peas, kuid tean, et ma ei suuda sõnadesse panna kõike, mida tahaks.

Siinkohal kutsuks üles blogijaid kaasa mõtlema ja mõtteid avaldama.
Mõned tugipunktid:
1. Kuidas sina defineeriksid väärikust?
2. Kas väärikus on õpitav?
3. Millises vanuses hakkab ilmnema inimese väärikus?
4. Kas mõiste "väärikas vanadus" on ühiskonna poolt pealesurutud käitumisnorm pensioniikka jõudnuile? Või peaks ühiskond looma väärilised tingimused väärikaks olemiseks?
Tahaksin seda küsida nimeliselt vähemalt kümnelt, kelle arvamus mulle loeb, kuid kindlasti ootaks pikemat teemakäsitlust Ramloffilt.
Vastused ei pea olema minu kommentaariumis, võiksite teha väiksemad või suuremad sissekanded oma blogides. Teema on seda väärt, uskuge!

Foto: Ingrid

Igal päeval on oma nägu

Lämbe suveöö rahu tähistaevas sirava kuusirbiga asendub ootamatult äikesetormiga järgmise päeva koidikul.

Igal päeval on oma nägu

Igal päeval on omad rõõmud ja omad mured.
Pole olemas stabiilset seisundit absoluutses mõttes ja seetõttu ei ole meie püüd muuta iga olukord stabiilseks, alati õigustatud.
Iga stabiilsust saab vaadata vaid millegi suhtes.

Ramloff ütles:
"Üldreegel on see, et stabiilseid süsteeme pole mõtet ravida, sest stabiilse süsteemi muutmiseks kulub
ebaproportsionaalselt palju aega ja energiat ning ka tulemused on küsitavad."

Õige!
Stabiilselt halva seisundi ravi on enam kui küsitav või igatahes väga raskesti teostatav. Seetõttu muudetakse meditsiinis üsna sageli seisund ebastabiilseks ja alles siis alustatakse agressivse raviga.
Sama lugu on meie igapäevase mõtlemisega, meie kivistunud seisukohtadega, ebaadekvaatse stoilise rahuga, mida ei anna lihtvahenditega üheski suunas nihutada ja milles isegi kaifitakse oma pahesid
Siin on vaja üht emotsionaalset raputust, valgustust, äratust või kuidas keegi seda nimetab.

Minu sõnumi mõte on selles, et mitte alati ei tohi me lasta end eksitada stabiilsest seisundist, mis võib meid tegelikult oma näilise stabiilsuse varjus seespidiselt laostamas või meie ihu destrueerimas olla.