Pole tabatud,
pole varas?



Õigus- ja õiglusnormid erinevates ühiskondades on erinevad.
Ja erinevad on nad ka erinevates usundites.
Kui üks ühiskond või religioon mõistab teatud tegude eest karistuseks kividega surnuksloopimise, siis teises ühiskonnas ja teises religioonis võidakse täpselt sama tegu hinnata kangelasteoks.

Ometi tuleb meil arvestada selle ühiskonna reeglitega, selle religiooni tõekspidamistega, milles meie oleme sündinud ja milles tahame elada.

Vargus, abielurikkumine (kristlikus kontekstis ka ligimese vara ja naise himustamine), tapmine on meie ühiskonnas hukka mõistetud.
Kuidas aga iga inimene need käsud-keelud enese jaoks tõlgendab, jääb kontrollimehhanismita üsna selle inimese enda otsustada: pole tabatud, pole süüdi.
Ja pole vahet, kas kuriteo on toime pannud kikilipslane või lindprii.
Uskudes Jumalat kui Loojat teame aga, et ainuski meie tegu pole varjul.

Kirjutasin selle sissekande viimaste päevade sündmuste põhjal, kus seadus astub jõuliselt vastu inimese väärastunud arusaamisele oma õigustest. See oli lasteporno avastamine ühiskonna teatud ringkondades tuntud inimese arvutis.
Mida ütleb varas, kes tabatakse teolt?
"Ma panin selle asja hajameelsusest kotti (tasku)!"
Mida ütleb teolt tabatud abielurikkuja?
"See pole nii nagu sa mõtled!"
Mida ütleb mõrvar, kellel taparelv alles aurab ohvri verest?
"See oli enesekaitse!"või "Mina ei tapnud, ma võtsin selle noa maast!"
Mida ütleb inimene, kelle korterist leitakse narkootikume?
"See pole minu!" või "Ma korjasin asitõendeid, et diilereid paljastada!"

Ja on veel palju igasuguseid muid hädavalesid, muinasjutuliselt usutavaid legende.
Ja kui pole tabatud, pole nagu ka süüd.
Ja kui pole süüd, siis pole ka kohtumõistmist.

P.S. Kuna eelmisel korral ei läinud postius läbi, proovin uuesti. Pildi panin teise, sest eelmine sobib ühte tulevasse konteksti paremini.
Foto: Ingrid