Laastav madalseisViimasel ajal on ajaveebides märgata mingit üldist depressiooni. Kes sulgeb oma ajaveebi teistele lugemiseks, kes keelab kommenteerimise, kes kustutab oma sissekandeid, kes "paugutab uksi".
On see tingitud meie suurest valgusenäljast?
Või valest toidust?
Või valest vaimutoidust?
See idee on lühidalt:"tugev inimene peab oskama elada ilma inimestelt midagi saamata. ta peab ainult andma ja mitte saama.". Seda saadab pidev soov kustutada end kõigist foorumidest, kus osalen, ...
***
Ma olen selle riigi jaoks liigne. Mind ei ole siia vaja. Keegi ei oota minu teeneid. Eks ma siis lähe korraliku vasallina otsima senjööri, kellele oma teeneid pakkuda. Ja neid senjööre on ning sugugi mitte vähe.
Siin tuli vahepeal väga tore mõtteavaldus "ahaalt":
kui tahta põldu harida ja vaadata kas võssakasvanud maad või haritud ja viljakandvat - siis kumma variandi puhul on rohkem teha?
Ja sellele vastuseks kohe depressiivne:
Aga kui sa oled olukorras, kus sinu ees on hiiglaslik mets, mida pead kirvega maha lõikama ja juurima ning sa näed, et oma eluajal sa kündmiseni ei jõuagi, siis lased ju sellel metsal olla ja lähed kuhugi natuke mõistlikumat maad vaatama….
Selle mõtte kohta ütleks, et siis tulebki alustada üksikute puude langetamisega, pisukese põllulapi rajamisega "džunglis", nagu teevad pärismaalased vihmametsades.
Mina arvan, et kui me tahame mõelda ja tegutseda riigi tasemel, siis peame pürgima ametikohale, kus asjad on meie otsustada.
Kui me tahame aga tegutseda inimeste heaks meie ümber, siis pole selleks vaja minna teise riiki juba valmisloodud süteemis osalema.
Heategevus piirdub võibolla mõne jaoks tõesti ainult jõulukampaaniaga.
Teiste jaoks tähendab see aga aastatepikkust ennastohverdavat tööd, kus eesmärgiks pole tuntus ja tunnustatus, vaid rahuldus tänasest tööst. Näiteks Tiina Mägi ja paljud, kelle nime me ajaleheveergudel näinudki pole.
posted by Ingrid at 08:19
7 Comments:
Minu arvates see tunnustus, mida paljud meist tahavad, ei ole mitte ajaleheveergudel oma nime nägemine. See on hoopis see, et me näeme oma ideid elamas omaette elu, me näeme teisi neidsamu ideid toetamas.
Ja kui sa aastatepikkuse töö järel oma riigis ei näe ja mujal näed, siis tekibki tunne, et äkki siin on lihtsalt need inimesed, kellel minumoodi mõtteid ei ole vaja. Ning ei taha ju vägisi peale sundida seda, mida teistel ei ole vaja.
Siis hakkadki heitma pilku sinna, kus on näha, et inimestel ikka on sellist mõtteviisi vaja.
Aga võiks ju mõelda, et äkki tuleb siis leida mõni teine viis nende mõtete ja ideede levitamiseks.
Kindlasti on häda vales vaimutoidus.
tatsutahime!
Kui sulle on mõni asi hinge läinud ja sa sellele pühendud, siis on väga vähe asju, kus poleks sinuga ühes taktis mõtlejaid.
Kui ka kogu maailm ja meedia sinu vastu oleks.
Mõned on lihtsalt sellised vastuvooluujujad ja raskuste ületamine pakub neile naudingut.
Ereda näitena tooksin ekstreemsportlased ja misjonärid arengumaades.
Äraminek võõrale maale "valmisküntud põllule" sobib vast enda materiaalseks jaluleaitamiseks või puhkuseks.
Rahutu võitlejahing seal rahu ei leia.
Erik!
Sul on õigus!
Aga kas su mõtteid ka pikemalt lugeda saab, sest oma blogiaadressi sa ei avalda.
Valmisküntud põldu ei ole kusagil olemas. Igal maal on oma tragöödiad ja oma õnned, iga maa on inimlik.
Mõni kultuur sobib mõnele üksikisikule paremini kui teisele ning kui inimene ikka itaallastega lihtsamalt kontakti leiab kui eestlastega, siis on ilmselge, miks ta eelistab elada Itaalias, mitte Eestis, sõltumata sellest, kus ta sündinud on.
Misjonäre ja georgebushe ma väga ei hinda, seni kuni nad lähevad oma tõdesid võõrale maale kuulutama. See probleem on ka just Eestis - kui tekib tunne, et sul on mingi oma, ehkki põhjendatud arusaam asjadest, aga teised seda ei jaga, siis sulle tundub, et sa vägistad seda maad, surud teistele oma mõtteviisi peale ja ignoreerid seda kultuuri. Siis on ju ehk mõistlikum juba leida kultuur, kus on sinu põhimõtted on olemas.
Teine asi on aga see, kas sa hindad objektiivselt oma kaasmõtlejate hulka. Ning võib-olla oma kultuuri ikka seestpoolt võiks muuta - seni kuni seda teha rahumeelselt, arutledes ja mitte absoluutseid tõdesid kuulutades.
Need olid ekstreemsed näited, kuidas inimene on valmis rõõmuga raskusi taluma.
Õnneks on meil nüüd suhteline vabadus valida endale elukohamaad. Ja ma ei arva, et kui inimene tunneb end Itaalias rohkem inimesena kui Eestis, siis tema valik oleks vale.
Küsimus oli ju selles, et "minu riik ei vaja mind".
Saab ju muidugi võidelda oma tõe eest ka kodumaal, kuid nagu teada: "Ükski prohvet pole kuulus omal maal" ja siis tuleb tagasilöökide valu välja kannatada.
Misjonäridest.
Mida nad teevad võõral maal?
Õpetavad asju, mida sealne rahvas pole varem kuulnud ega näinud: kirjatarkus, arvutamine, põlluharimine, ravimine ja muidugi mittekohalikud usulised arusaamad.
Ma ei tea, kuidas nimetatakse neid arste ja õdesid, kes lähevad arengumaade kiratsevasse vaesusesse rahvast ravima, süües nendega võrdselt viletsat toitu, ravides neid oma oskuste ja peaaegu olematute võimaluste piires.
Ja nad pole usukuulutajad.
Aga selliseid on.
Nad ei suuda midagi muuta selles ühiskonnas, kus nad on pigem sissetungijad, kuid nende ümber on inimesed, kes vajavad neid.
Valmisküntud põldusid on.
Kuid on ka harimata maad, sööti jäetud põlde ja hüljatud põllumaid.
Ja on neid, kes takistavad põlluharimist (blokeerivad sinu parimad ideed ja kavatsused).
Kui sinus pole misjonäri kutsumust või võitlejahinge(revolutsionääri), siis on vist tõesti kergem võidelda omaenda argiprobleemidega ja ajapikku kustub hingevalu ühiskonna probleemide pärast.
Siis on ju ehk mõistlikum juba leida kultuur, kus on sinu põhimõtted on olemas
Selle mõttega ei ole ma nõus.
Ma usun, et Jumal pole meid ilmaasjata Maarjamaal sündida lasknud , kui me juba siia sündinud oleme, on väär nii sellele maale oma vaateid peale suruda, kui siit ära minna. Õige lahend on oma patune mina risti lüüa ning kohandada end selle maa ja rahvaga. Ainult egoist võib seada üksikisiku rahvast ettepoole.
Maarjamaale sündinuna pole kellelgi õigust seda rahvast arvustada ning ennast paremaks pidada, selle asemel tuleks vaadata enda elu. Seda soovitan ka neil, kes masenduse küüsis. Lugesin mõlema asjaosalise blogisid ja hoidsin kahe käega peast kinni. Kuidas küll inimese elu ja isiksus nii viltu võib kasvada?
- - -
Ingrid
Mul ei ole veel blogi. Ma vahel harva loen blogisid ja kommenteerin, aga enda blogi jaoks ei ole mul aega ja püsivust.
Hmm!
Kui viltu on "viltu"?
Mina arvan, et meie sünnime, kuhu me peame sündima. Kuid see ei määra veel ära teerada, mis meil käia tuleb.
Mõne tee on lai ja sirge, teisel pikk, käänuline ja konarlik.
Ma ei usu, et Jumal lõi meid sunnispaikseiks.
Postita kommentaar
<< Home