Raskused, mis murravad

Ühe ja sama raskuse all võib üks maani painduda, teine aga murdub. Raskus ise võib aga väliselt paista isegi ilus.

Kas me mõistame koormat, mille all meie lähedane on murdumas?

Kas me peame koormate all maani rõhutud inimest kangelaseks või peame kangelaseks inimest, kes ei paindu, vaid murdub? Või kas üldse raskused on need, mis meist kangelased teevad?

Kas me märkame pakkuda tuge inimesele, kelle raskus tundub meile mitte märkimisväärne, kuid mille all inimene iga hetk on murdumas?