Elu on kui eelmäng...Augustikuul annavad saabuva suve lõpust märku esimesed kolletavad lehed.
Selles on mingi eriline rahu.
Üsna pea saabub aga aastaaegade kulminatsioon, kogu looduse triumf - saabub valminud viljade aeg.
Väike lõpuspurt ja tubli töötegija salved on täis uudsevilja.
Ja siis on aega puhata.
Jõudes oma elutee lõpusirgele on igal inimesel võimalus teha tagasivaade eelnevale.
Oled sa sulle usaldatud seemne külvanud?
Oled sa hoolitsenud külvatud seemne eest?
On sul võimalus lõigata oma töö vilja või jääb viljakoristus nende hooleks, kes sinult teatepulga võtavad?
Oled sa rahul oma elutööga või seisad elusügisel ahastades oma sööti jäetud põllu serval?
Sildid: elusügis, külviaeg, sügis, viljakoristus, värvilised puulehed
posted by Ingrid at 12:13
5 Comments:
Niisugused eksistentsialistlikud mõtted.
Vahel võib ju nii olla, et sinu külvatud vilja koristavd teised. Kas see ongi nii halb?
Õnnelikum on vist see, kes saab seda ise teha. See oleks siis täiuslik elu. Eluõhtul tunned, et kõik on õigesti ja hästi läinud - kogu su elu.
Ilusad pildid.
Loomulikult ei näe külvaja alati oma töö vilja. Aga siis on hea kui on olemas viljakoristajad.
Vastasel juhul pudeneb vili lihtsalt mulda ja läheb raisku.
Eksistentsialistlik?
Seda küll!
Inimene erinebki loomast selle poolest, et ta arutleb oma eksistentsi tähenduse üle:
Kes me oleme?
Miks me oleme?
Kust me tuleme?
Kuhu läheme?
ma sulle oma blogisse jätsin mötte, mis on elu...aga tegelt ma arvan, et ma olen liialt rumal, et sellele küsumusele vastust teada...
kunagi, kui ma olin palju operatsioonidel, lapsepölves oma jalgade pärast, tekkis mulle üks kummaline nägemus, ja just siis kui olin narkoosist ärganud - sellele järgneval perioodil - nägin, et ma kükitan mingis mongoolia auulis, körbes ja sellises plankaiaga piiratud hoovis, kus köik oli kivine ja kuiv ning maailm mu ümber oli nagu täis puhutud...ja see nägemus on mul meeles olnud kogu elu ja see tunne, mida unes kogesin...
kust tuli 3 aastase lapse pähe mälestus mongoolia auulist(ja kuidas see siiani meeles püsib?)...
ja siis kunagi aastaid aastaid hiljem tegin mingi totaka numeroloogilise arvutuse...et kus ma eelmises elus elasin...ja tead - ma olevat olnud eelmises elus mongoolias naissödalane...
absurdne, eks. oli see nüüd juhus, kokkusattumus...
ja mu tütrega oli samalaadne asi, kui ta oli väike ja hakkas tegema oma esimesi joonistusi, küsis ta alati, et emme, ma tahan maalida...kasutas söna maalida... kusjuure, tema vanem vend kasutas samas kontekstis söna kirjutama...ja söna maalima meie perest keegi ja kunagi ei ole kasutanud. ja lasteaias ta ei käinud, ja mängusöpru ka sellise könepruuguga polnud...
ja siis tegin tallegi selle tobeda numeroloogilise arvutuse - olla olnud eelmises elus prantsusmaal kunstnik...absurd ju jällegi...
kuid samas. kes me oleme ja kust me tuleme...ja kust tuleb meie olemus ja meie sönad ja tunded ja mötted...
keeruline küsimus.
Ma lugesin su mõtet sinu blogist.
Olen seal sinuga täiesti nõus, ainult, et vahepeal pidin arvuti tugeva äikese tõttu välja lülitama. :-)
Ühest blogist sain materialistliku vastuse, et elu, see on eneseteostus.
Nagu sa juba ilmselt märganud oled, olen mina idealist.
Minu jaoks on elu ime.
See, et me osa elust oma materiaalses ihus kinni oleme, on imede ime.
Kahju vaid, et see materiaalne osa enamasti nii palju valu peab taluma.
Aga kas see mittemateriaalne meis ei kannata?
Kannatab küll!
heh tead see valu asi on mitme otsaga, mina vötan valu kui öppetundi...ja ma olen veendunud, et need valud, mida me siin elus taluma peame, on meile saadetud öppimiseks ja arenemiseks. läbi valu öppimine...ja elu on ime küll, aga üksnes seepärast, et me ei tea tema saladust...kui me teaksime, siis ta ei oleks ime...köik on ikkagi teadmises ja öppimises kinni...aga vb olla ei ole ka...ma lihtsalt olen neid asju enda jaoks niimoodi möelnud lahti. ja vb olla olen täiesti eksiteel...
Postita kommentaar
<< Home