Milleks pean blogi ja keda loen/vaatan

Aastaid tagasi oli mul ülemaailmne kirjavahetus. Selline suhtlemisvorm oli siis väga moes.
Rääkisime üldistest asjadest, sest välismaale saadetavad kirjad loeti nõukaajal kõik läbi.
Vahepealsetel aastatel hõivasid mu aja ja energia õppimised, töö ja lastekasvatamine.
Internetisuhtluse avastasin koos arvutite tulekuga.
See oli karm värk, sellest sai sõltuvus.
Kommentaariumid, foorumid, leidmised ja kaotamised.

Kuna ma arvutiõpetust saanud pole, kodulehte või foorumit teha ei oska, siis oli blogger.comi võimalus lihtsaim viis midagi oma äranägemise järgi teha.
Avanes võimalus oma mõtteid välja öelda omal viisil. Ja soovi korral esitada oma arvamus nii, et sellele ei saanud ei takka kiita, ega maha laita, see oli sissekanne ilma kommenteerimisvõimaluseta.
Et mul pole annet pikkadeks sisukateks sõnavõttudeks ja keerulisteks aruteludeks (kommentaarides olen kahjuks liigagi paljusõnaline), siis olen oma mõtted esitanud enamasti maksimaalselt kontsentreerituna ja suure osa minu sõnumist olen paigutanud piltidesse.
Minu blog ei ole fotoblog. Fotod minu sissekannete juures pole juhuslikud (üksikud erandid välja arvatud), vaid pealkirja ja pildiga edasi antud mõte, sõnum, hetkel valitsev meeleolu, ühiskonna valupunktide ja probleemide tõstatamine, minu ja teiste elu.
Mul on peale üldblogi ka mõned kindla teemaga blogid, mida loevad need, keda just vastav teema huvitab.
Milliseid blogisid loen ja vaatan?
Esiteks ei oska ma selles blogikujunduses blogrolli peale panna, teiseks ei oska ma teha hüperlinki ja nii olen ma üldiselt vältinud kedagi esile toomast või kellelegi viitamast.
Loen aga loomulikult blogisid, kus autori mõttelaad on pisutki sarnane minu omaga ja neid, kes ei rutta esimesel võimalusel netikaklustesse, loen mõtteid ja kommentaariarutlusi elust, minule mõistetavatest ja vastuvõetavatest probleemidest, ühiskonnast. Kommentaarides olen sõna võtnud, aga püüan end kõvasti tagasi hoida, sest päris ilmselgelt jääb mul puudu suhtlemisoskusest.
Poolitikat, roppust ja usuvastaseid autoreid ei loe.
Vaatan erinevaid fotoblogisid, otsides neist autori emotsiooni pildistamise hetkel ja nettiriputamise hetkel. Ei esitata vaatajale ju suvalisi pilte, vaid alati tehakse mingi valik, pildieelistus.



P.S. Pilt on tehtud Tallinna Loomaias